0

Saueaugul tehakse Ekke Moori

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

IMG_3847

Margus Kasterpalu. Foto: Eduard Laur

 

Nädala pärast esietendub Saueaugu teatritalus Tõnu Õnnepalu „Ingeland” August Gailiti „Ekke Moori” järgi.

2. juuli. Selle suve esimene soe päev. Hommikul bussipeatuses on naised omavahel arutanud, ega säherdust ilma enam tule. (Naistel oli õigus, aga sel päeval veel seda ei tea. Kunagi ei tea ette.)

Pärast lõunat sõidame Saueaugule. Teater on kaduv kunst.

Saueaugul on õue peal maas kartulikotid. Tuulduvad. Lähevad põlledeks. Vanu kuubesid-pükse on kah Saueaugu õue peal maas. Kostüümid, noh.

Margus Kasterpalu seisab õue peal, juuksed kahlus, ja kratsib mõtlikult kukalt justnagu peremees ikka. Kuskilt nurga tagant tuleb Kaie Mihkelson, äigab käega üle lauba.

Lavastaja Sass Eelmaa, sonimüts peas ja silmad kissis, seletab misanstseeni.

„Kus Tõnu on? Ei saa traktori pealt maha või?”

Otsitakse. Aga kuidagi staatiliselt. Noor Pääru Oja istub pingi peal ja mängib suupilli.

Tõnu ehk Tõnu Oja ilmub ukseauku, sinine särk seljas ja prillid nööriga kaelas.

„Hakkame peale!”

Hakataksegi.

Algus ja… Lõpp.

„Õhtu käes, jälle ei jõudnud midagi teha!”

Kunagi sügisel suusoojaks

Jaanipäevast peale on Saueaugul Ekke Moori tehtud. Täpsemalt nädal aega. Kaks nädalat on jäänud veel. Tuleval reedel esietendub Saueaugul Tõnu Õnnepalu „Ingeland” August Gailiti „Ekke Moori” järgi.

Sügisel Tartus on Saueaugu peremees Margus kirjanik Tõnu Õnnepalu käest nagu muuseas küsinud, ega Õnnepalu äkki tahaks „Ekke Moorist” midagi teatrile seada. Mille peale Õnnepalu valetab, et võiks mõelda, kuigi ta kavatseb sõita saarele, teatrist nii kaugele ära, kui vähegi annab. Aga kunstis algabki kõik väikesest valest. Viimasel hetkel võtab Õnnepalu „Ekke Moori” siiski saarele kaasa.

2. juulil, tänavuse suve esimesel soojal päeval istub ta selle kõige järel ja järjena Saueaugul pingi peal ja jälgib misanstseeni, pöiad sissepoole, suur varvas sandaalininast õieli ja sonimüts peas. Istun ka. Selleks, et kohale jõuda, tuleb istuda.

Pärastpoole istume Õnnepalu onni ees, mina puu-, tema dramaturgi tooli peal („Hea kerge tool on. Seda ma tassin kaasas,” on Õnnepalu ütelnud ja toonud aidast veel teise, puutooli. See tool nii kerge ei ole, aga kaks tooli peab olema.) ja ajame juttu. Selle päeva proov on läbi. Õu on tühi ja palav. Õhk virvendab.

Õnnepalu on ütelnud, et päevad otsa proove teha väsitab ära. Proove teha, see tähendab muu hulgas ka inimeste seas olla. Veel on Õnnepalu öelnud, et tal on jalgratas kaasas. Ja siis õhtul, kui kõik on möödas, päevatöö seljataga, sõidab ta vurr-vurr-vurr Kullamaa ja Liivi poole, ja talle need maastikud meeldivad. Suvemaastikud. Väga poeetilised.

Aga praegu ei ole veel õhtu, nii et on aega juttu ajada.

Ingelandist Ingelandi

„Mis tükk see on?” küsin.

„Poisist, kes läheb kodust ära. Maailma rändama. Kohtub igasuguste inimestega, satub igasugustesse olukordadesse. Õieti mängib ta mitmesuguseid rolle. Mõnes mõttes see ongi tükk teatrist. Teatrist või eluteatrist. Ekke Moor on säherdune tegelane, kes on kord üks, kord teine tegelane. Nende tegelaste seast otsib ta siis iseennast. Otsib, kes ta õieti on.”

„Kas „Ekke Moor” ka enne kõneles? Enne kui Margus tükki teha pakkus?”

„Kõneles ikka, aga teistmoodi. Ta tuli mul meelde küll, see esimene lugemine, aga siis ma olin veel noor. Siis ma lugesin teda teise pilguga. Lugesin nagu noor Ekke. Kui noorena lugeda, siis on kõik veel ees, siis vaatad, et mina olen targem. Aga nüüd loed, vaatad tagasi, see teekond on läbi käidud, ja näed, et ei olnud targem.”

„Mis see Ingeland on?”

„Ingeland on Ithaka. Inimese hinge maa. Hinge paik. Või hing ise, mis ihkab omasse paika. Noh, ta on Gailiti nimi. See paik, kust Ekke Moor alustab, kuhu ta on teel ja tagasi jõuab. Igasuguseid asju võib mõelda. Mis ta õieti on, selleni jõuab vaataja ehk tüki lõpuks.”

Oleme natuke aega vait.

„Näe, orav!” elavneb Õnnepalu. „Käib siin kogu aeg väikesi marju söömas. Aida aknast on teda ikka näha.”

Loomake silkab viiliti üle õue ja kaob kesrikroonide vahele. Vahime oravat. Siis vahime keisrikroone.

„Kas Ekke Moor leiab oma hingepaiga?”

Õnnepalu muigab kavalasti.

„No vaatame, vaatame. Kunagi ei tea ette.”

„Praegu ei tea veel?”

„Ei tea.”

Oleme veel natuke aega vait. Orav on kadunud.

 „Mul on tükis roll ka,” ütleb dramaturg Õnnepalu.

„Mis roll?”

„Seda ma ei räägi.”

„Kas nii nagu „Sajandis”?”

(Viljandis Kasterpalu lavastatud „Sajandis” on Õnnepalu oma kirjutatud tüki lõpumonoloogiks ise lavale tulnud.)

„Ta on natuke rohkem rolli moodi kui „Sajandis”. Sarnane on ta selles mõttes, et ma ikka ei ole näitleja, et teen suure rolli. Natuke olen ma seal ikka mina ise.”

„Dramatiseeringut teha võib igat moodi. Minna algtekstist väga kaugele…”

(Enne on Sass Eelmaa öelnud, et „Ingeland” on Õnnepalu oma, mitte Gailiti oma. Gailiti tekst, seda küll, aga Õnnepalu tükk. Et Õnnepalut on tükis rohkem kui Gailitit.)

Nii et… Algtekstist võib minna kaugele… „Kui kaugel on „Ingeland” „Ekke Moorist”?”

„Romaan on romaan ja näidend on näidend. Need on kaks ise asja, aga… Kui juba võtta romaan, siis ikka säilitada. Muidu poleks ju romaani vaja, võiks teha niisama elust. Selles osas, mis ma ise sinna sisse kirjutasin, et oleks huvitavam, minule endale huvitavam, hakkasin ma natuke Gailitiks. See on ikka Gailiti kõne, stiil ja keel. Mõnes mõttes on ta nagu tõlge, isiklik tõlge.”

„Kui pikk tee esietenduseni veel minna on? Päevi on kaks nädalat. Ja täna on kuues päev. Aga kui pikk tee?”

„Minu süda on rahul. Seda ma ei karda, et midagi välja ei tule.”

Majavaim põigiti ees

„Mis tükk see on?” olen enne pärinud Sass Eelmaalt.

Istusime aida trepi peal. Eelmaa, silmad kissis, tuiutas teraselt tühja.

„See on tükk armastusest. Nii vist võib selle kokku võtta.”

„On see õnnelik või õnnetu armastus?”

„Armastus on ikka õnnelik, kui ta on armastus.”

„Kuidas majavaimuga on?”

(Saueaugul on majavaim risti ja põigiti igal pool ees. Saueaugul mängitakse noid tükke, mis on majavaimule meele järele. Siis võib isegi nii hästi minna, et vaim hakkab trikitama: kustutab kuuvalguse või torkab kuu kuuselatva, laotab ammuli laudauste vahele päikeseloojangu, paneb tasandikud helisema ja rullib udu, puistab pihuga pääsukesi roovituse alla sidistama või saadab viiliti üle õue ruuge sabaga orava. Kui majavaimu pahandada, siis ei teagi, mis saab. Ei tahagi teada.)

Nii et jah… „Kuidas majavaimuga on?”

„Kägu vihastas ükspäev,” ütleb Eelmaa ja hakkab itsitama. „Lendas mitu korda üle õue ja kukkus, et mis siin tehakse. Eks me teinud käo häält. Vahest sellepärast. Aga muidu… Eks ta niisama kobista. Ei ole meid seganud.”

Ega ma saa teisiti, kui küsida sama ka peremehe käest. Et mis tükk see „Ingeland” on.

„Oma töö,” ütleb Kasterpalu. „Oma töö on ikka hoopis teine asi.”

Oma töö tähendab, et tükk on Saueaugu tarbeks ja Saueaugul tehtud, siin sündinud, mitte külalisena läbi astunud, tulnud ja läinud.

„Eks tal või umbes sama tunne olla kui minul. Ma olen siin sündinud. Paljud küsimused langevad ära. Kohavaimuga kooskõla on loomuldasa sees. Kui siin sündinud tükk ka temaatiliselt ei ole saueauguline, siis ta ikkagi sobib siia.”

„Miks just Gailit?”

„Gailit on mu suur lemmik olnud ülikoolist peale, ja mul on hea meel, et ta lõpuks siia jõuab. Gailit ei olnud küll talupoiss, oli ehitusmeistri poeg, eesti kirjanduse aristokraat, aga tundis tollast eluolu väga hästi. Ekke Moor printsiibis liikus ilmas ringi neil samadel aegadel, kui siin talus taluasja aeti.”

„Aegruum on sama?”

„Aegruum on sama.”

Vaatan õue peal ringi. Koer lõõtsutab keti otsas. Õhk virvendab. Teater on kaduv kunst.

Proov on läbi. Intervjuud on kah läbi. Kõik on nagu ikka, kui on suvi ja Saueaugul tehakse teatrit.

Ikka ilmub ukseauku Tõnu Oja, sinine särk seljas ja prillid nööriga kaelas. Ikka öeldakse „Hakkame peale!” ja hakataksegi. Ikka on ükskord lõpp.

Ikka seisab peremees õue peal, juuksed kahlus, ja kratsib mõtlikult kukalt. Õhtu on käes.

Ikka istub Sass Eelmaa aida trepi peal, vahib teraselt tühja, silmad kissis, ja kõhvib suitsu. Ikka tuleb kuskilt nurga tagant Kaie Mihkelson ja äigab käega üle lauba. Selles kõiges on midagi igavikulist.

See on natuke nagu siis, kui suved olid tükk maad suuremad, heinputked kasvasid taeva ja ma ei osanud veel kirjutada. Ja teatri tegemisest talus ei teadnud keegi veel midagi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz