Eesti autojuhte rõõmustati äsja taas lubadusega, et kunagi tulevikus on suuremate linnade vahet liiklemine ohutum ja mugavam. Seekord oli kevadise jõuluvana rollis maanteeamet, kes andis teada kahele põhimaanteele möödasõidualade rajamisest aastaiks 2017 ja 2019.
Ei teagi, kas olla rõõmus või endiselt irooniline. Rõõmsalt jätkates võib tõdeda, et küllap ehitatakse nimetatud aastaiks Tartu ja Põltsamaa ning Ääsmäe ja Kernu vahele mingid lisarajad. Tsipake vähem stressi neile, kes peavad sageli sõitma Eesti ühest servast teise. Meile aga ei pakuta isegi mitte poolt rehkendust terve asemel, mida väidetavalt ei jõua teha.
Möödasõiduradu on arvukalt kasutusel Soomes ja Rootsis. Kes on käinud, see teab. Mõned neist (enamasti Soomes) eksisteerivad lihtsalt paari kilomeetri pikkuse ehk kolmanda sõiduraja näol, mõned (enamasti Rootsis) võivad olla realiseeritud kümnete kilomeetrite ulatuses kolmerealise maantee näol, kus liiklus kordamööda möödasõitudeks vastavalt eraldatud keskmist rida kasutab.
Miks valiti Eesti kaardilt just nimetatud teed ja need lõigud, pole päris selge. Maanteeamet põhjendab liiklussageduse statistikaga ja ilmselt ka paljude juhtide isiklik kogemus kinnitab, et lõik pärast neljarealise maantee lõppemist Ääsmäel on koormatud ja piiratud nähtavusega. Pikemas vaates oleks aga kindlasti heaperemehelikum neljarealist lõiku lihtsalt Pärnu suunas pikendada. Väga oleks vaja möödasõidualasid Jõhvi ja Narva vahele, kus ohutut möödasõitu ei olegi tavapärase liiklustiheduse tõttu võimalik teha. Seal oleks vaja ka trassil kurve õgvendada ja üldse maanteed laiemaks teha. Ka Tallinna–Haapsalu maantee, eriti Ristini, vajaks Saaremaa poole liikujate tekitatavate tippkoormuste leevendamiseks mingeid lahendusi.
Paraku on maanteeamet juba ettevaatlikult teada andnud, et esimesed rajatavad lõigud on ühtlasi katsepolügoonid, kust kogutud statistika alusel alles saab hinnata teiste möödasõidualade rajamise otstarbekust. Ehk jutt käib juba perioodist pärast 2020. aastat. See ei ole mitte pikaajaline vaade, vaid praeguste otsuste ülehomse varna viskamine.
Möödasõidualade idee ei ole muidugi uus. Maanteeamet on sellesarnaseid võimalusi välja käinud ka 2014, 2013 ja varem. Avalik ootus on aga hoopis suurem: Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Narva vahel ootavad inimesed tegelikult konkreetsete tähtaegadega plaani teede täies mahus neljarealiseks ehitamise asjus. See ootus oli selgelt kajastatud ka viimaste riigikogu valimiste eel kõigi suuremate erakondade platvormides.
Möödasõidualadest, millega maateeamet nüüd pisitasa tegeleb, ei ole muide juttu ei 2011. aastal allkirjastatud Reformierakonna ja IRLi ega 2014. aastal sõlmitud Reformierakonna ja sotside koalitsioonilepetes. Lähinädalail saab näha, kas mõne maantee neljarealiseks ehitamise kava ka loodava uue kolmikliidu koalitsioonileppesse jõuab. Põhjendatud vastuväiteid sellele on vähe ja peamiselt lähtuvad need liikluskoormusest ning riigieelarve tasakaalu säilitamise eesmärgist.
Praegusi eelarvetasakaalu prognoose arvestades oleks võimalik Euroopa reeglitega vastuollu minemata igal aastal laenata ligikaudu 150 miljonit ehk nelja aasta jooksul teedeehitusse investeerida 600 miljonit lisaeurot. See on kindlasti palju mõistlikum, kui hakata 2021. aastal pärast Euroopa Liidu struktuursete toetuste äralangemist riigilaenu võtma, et töötukassa ametnikele palka maksta.
Liikluskoormuse argumendi vastu räägivad juba kas või samad möödasõiduradade plaanid, mida poleks ju vähese koormuse korral mõtet teha. Kui neljarealiste maanteede valmides suudame säästa igal aastal mõned elud ning liikumine Eesti piirkondade vahel muutub kiiremaks ja mugavamaks, oleme juba väga palju võitnud. Sellest rääkimata, et põhimaanteede neljarealiseks ehitamist vastustades võiks samade statistiliste argumentidega vastu seista ka väiksema asustustihedusega aladele kanalisatsiooni rajamisele – praegu on mõlema näite puhul tegemist sõna otseses mõttes hügieenivalikuga.
Anvar Samost,
kolumnist