Tartu maraton. Muljeid rajalt

Lauri Luik Tartu maratonil. Foto: autoportree

Tartu maraton, 48. kilomeeter. Mõtlen endamisi, et kui jooksumaratonil saabub “haamer” tavaliselt 32. km, siis mitmendal peaks see juhtuma suusatamises. Ootan… ei kuskil, kirjutab maratonil 1739. koha saanud Lauri Luik. Läänlasi oli 63 kilomeetri pikkusel rajal võistlemas 46.

Tagasi algusesse. Stardin positsioonilt 4992. Tundub, et mu selja taga on veel paar inimest. Mul on elu jooksul all sama palju suusakilomeetreid kui Pulleritsul möödunud nädalal, seetõttu ei huvita kedagi mu jooksumaratoni isiklik, amatöörid lõppu. Stardijooneni jõudnuna olin end juba peaaegu ära külmetanud.

Esimene laskumine oli tore. Keppe murdus ja inimesed kuhjusid üksteise otsa nagu heinapallid põllul. Minu kolmest energiageelist püksitaskus jäi alles vaid kaks. Üks neist voolas peale esimest kuhjumist mööda jalgu alla.

Tõus. Mu uued suusad saavad kõva koormuse, kuna kõik astuvad teineteise jalgadele, torgivad keppidega ja üritavad kiiresti järgmise laskumiseni jõuda. Järgmine laskumine. Oleme targemaks saanud. Kõik sõidavad pool mäge “kääri”, et hoog ei saaks tasakaalust võitu. Näib ilmvõimatu, et sellise kiiruse pealt keegi kukkuda võiks. Mõnel siiski õnnestub. Poole laskumise peal tekivad lumme taas suusarajad ning inimesed otsustavad otse alla sõita. Vägev, mõtlen. Kuna mu Fischer on hirmus libiseja, siis ootan, et eessõitjaga väike vahe tekiks. Laskun. Kiirus suureneb. Ootamatult toimub ees suuremat sorti pudenemine. Katsun suure hoo pealt vaba kohta leida ja kõrvale põigata, imekombel õnnestub teisele rajale saada. Olen vist päästetud, jõuan mõelda. Samal hetkel moodustub uus kuhi inimesi mu rajale. Enam pole pääsu, tuleb rajalt välja sõita. See ei jäänud viimaseks kukkumiseks. Kuid pole hullu, üle viie korra ma ei libastunud.

Sõidan edasi. Aeg-ajalt näen murdunud keppe maas vedelemas ja raja kõrval mõnda vanduvat kaassõitjat. Hea kulgemise tunne on. Jõuan jälgida superilusat Lõuna-Eesti loodustki. Üritan laugemate tõusude peal kasutada Veerpalu klassikalist, aga tehnika on päris toores.

Uus ja omamoodi huvitav kogemus on hoo pealt joomine. Kõigepealt kulub aega, et joogipudel kätte saada ning siis kui jooma hakkad, avastad, et koos käega on suusakepp hõivanud naaberraja. Inimesed on pahased. Õigustatult. Järgmised joogisõõmud teen viisakalt raja kõrval kulgedes. Toitlustuspunktides on see-eest lihtsam, seal inimesed valdavalt seisavad või liiguvad väga aeglaselt. Saab kiirelt tüki banaani suhu pista ja topsi sooja spordijooki alla kallata. Edasi.

Viimased 15 kilomeetrit on jäänud. Olen selleks ajaks tõusnud oma 3200 kohta, mis on nõudnud nii umbes 100 reavahetust (lisaks need 5 kukkumist) ja mitmeid spurte mäkke, et laskumistel eesotsas olla ja kuhjumisi vältida. Sinna nahka on läinud vast pool tunnikest kindlasti. Tunne on täitsa hea, võhma nagu oleks. Käed aga hakkavad enneolematult surisema. Tempo on lõpu eel päris kiireks aetud. Stardinumbreid, mis algavad 1000-ga on seltskonda päris palju kogunenud. Ei saagi päris täpselt aru, milleks neid jalgu tarvis treenida on, kui kogu tegevus ümberringi käib vaid paaristõugetel. Õpin nendelt, kes seda ilmselt varemgi teinud ning edaspidi liigun ainult käte jõul. Jalgade funktsioon tundub olevat lihtsalt suuskasid keha küljes kinni hoida.

Kaks kilomeetrit enne lõppu pakub üks abikäsi mulle Löfbergs Lila kohvi. See mõjub soojendavalt ja ergutavalt ning aitab paaristõugetega lõpuni ponnistada. 1738-l inimesel õnnestus sel korral enne mind finišeerida. Ma ei kujutanud ette, et Eestis üldse nii palju suusatajaid on :). Aega oli kulunud 4 tundi ja 32 minutit.

Saun. Soe meeõlu Ale Coqilt. Väärimise tunne.

Kumb on raskem, kas 42 km jooksu või 63 suuska? Mulle jäi mulje, et 63 km suuska on oma olemuselt umbes sama koormav nagu 35 km jooksu. Kindlasti mitte rohkem. Seega suusatamine on päris mõnus. Eriti ilma kukkumisteta laskumistel.

Kogemus sai suurepärane. Üks selle aasta sportlikke eesmärke seega täidetud. Tartu maraton on ju sportlaste laulupidu, seda peab omal nahal kogema. Medal kaelas.

Lauri Luik