Neljateistkümnele Eesti mehele Indias on tulemas juba teised jõulud perest ja kodust eemal, inimõigustest ilmajäetuna, kirjutab kolumnist Aidi Vallik.
Neljateistkümnele Eesti perele on tulemas juba teised jõulud, kus kaetud jõululaua taga puudub pereliige. Liiga kaua on see lahusolek kestnud, ja möödunud peaaegu poolteist aastat panevad paratamatult esitama küsimusi: mis kafkalik protsess see ometi on, mis õigeksmõistetud mehi õigeks pole mõistnud ja minna lasknud? Kuidas saab 21. sajandil olla maailmas veel võimalik niisugune riiklikul tasandil inimõiguste rikkumine?
Kui räägitakse süsteemi hammasrataste vahele jäänud inimestest, siis mõtlen viimasel ajal esimesena meie laevakaitsjaile. Juba läinud aasta oktoobris India rannikul vahistatuna, kolmveerand aastat vanglas paljal tsementpõrandal haiguste ja parasiitide küüsis vaevelnuna, siis nii-öelda vabastatuna, siis ka süüdistustest nii-öelda vabastatuna – ja ikkagi mitte vabanenuna – ootavad nad ikka veel, et absurditeater lõpeks.
On raske mõista, kuidas seadus üldse lubab keelduda õigeksmõistetud meestele dokumente tagastamast ja neid koju lubamast. Kas India seadus seda ka tegelikult lubab, või on tegemist lihtsalt kohalike ametkondade omavoli ja võimunäitamisega, sellele pole ammendavaid vastuseid saadud isegi kõrgemal tasemel. Vastuseks on India ministritelt saadud vaid lauseid stiilis, et riigivõim ei näe võimalust sekkuda juriidilistesse protsessidesse.
Nii ootavadki meie mehed, kelle õigeksmõistev kohtuotsus on politsei poolt edasi kaevatud kõrgeimasse kohtuastmesse, Indias ikka edasi oma saatust. Meeste olud ei ole võrreldavad pika puhkusereisiga, sest dokumente ja isiklikke asju pole neile endiselt tagasi antud, nad ei ole juba rohkem kui aasta saanud palka ega toetusi ega ka meie mõistes adekvaatset arstiabi. Viimane puudub sellest hoolimata, et pooled mehed lasti vanglast välja haigetena. Eesti riik on andnud meestele aga laenu hotelli- ja hosteliarvete tasumiseks. Laenu! Nagu oleks Indiasse kinnijäämine meeste endi algatusel toimunud ettevõtmine, mitte riikidevaheline käteväänamine, nagu see tegelikult näib olevat.
Korruptsiooni tase India riigiasutustes ja riiklikes struktuurides on juba pikka aega väga kõrge. Samuti on teada, et juba pikemat aega on Indiale pinnuks silmas nende territoriaalvete lähistel sõitvaid rahvusvahelisi kaubalaevu turvav relvastatud valve. Nii laevakaitsjad kui ka piraadikütid pole Indiale kunagi meeldinudki, nende ümber on varemgi puhkenud rahvusvaheliseks paisunud konflikte. Me ei tea, mis teema Indial sellega on, kuid oletada ju võib. Ajaloost on ennegi teada juhtumeid, kus poliitikud on olnud seotud kuritegevusega. Indiast on selle kohta tuua üsna värske näide.
Septembris mõisteti võimu kuritarvitamise, riigi riisumise ja kurjategijatega koostöö pärast süüdi sealne kõrge naispoliitik, Tamil Nadu osariigi peaminister. Tema kohtuprotsess oli kestnud 18 aastat, ja kogu selle aja veetis võimudaam mõistagi vabaduses ning kõrgetes riigiametites. 18 aastat kohtuprotsessi kõlab nagu farss, ja võib-olla oligi see farss. See päädis aga siiski väga ootamatult tema süüdimõistmisega just siis, kui rahvusvaheline skandaal Indias kinnihoitavate laevakaitsjate ümber tuliseks paisus. Võib-olla oli vaja kriitiliseks muutunud brittidele midagi tõestama hakata?
Sest see on laevakaitsjate loos ka üks veider tahk, et isegi Suurbritannia pole oma mehi sealt kätte saanud. Nii nagu laevakaitsjate toetusrühmad siin Eestis süüdistavad valitsust, välisministeeriumi ja suursaadikut, et meie poiste kojutoomiseks ei ole küllalt tehtud, nii ollakse sel teemal väga kriitiline Inglismaalgi. Suurbritannia välisministeeriumi on sealne ajakirjandus süüdistanud lausa „nende poiste“ ohvrikstoomises kaubandussidemetele.
Kui Eestis ei seo Indiaga midagi nii tähtsat, mis meie riigi majanduslikku jalgealust võiks kõigutada, siis Inglismaaga on ju asjad teisiti, neil on juba koloniaalajastust saadik Indiaga tihe majanduslik side.
Eesti tegevuse puhul võib aga olla ikka seesama asi, et vaadatakse, suu ammuli, suurema venna otsa, mis see teeb või ütleb või arvab. Ma ei tea. Tõsiasi on, et meie suursaadik Indias on tööd teinud, ja välisministeerium ka muudkui tegeleb, juba üle aasta muudkui tegeldakse, aga poisid on ikka veel Indias rahata, dokumentideta, viisata, tööloata, arstiabita ja ilma liikumisvabaduseta ega saa enda aitamiseks mitte midagi teha.
See mäng käib üle nende pea. Käib ka üle meie, tavaliste riigikodanike pea. Meie siin saame hoolitseda vaid selle eest, et nad unustusse ei vajuks. Mõtleme nende peale. Räägime neist. Räägime kohe kõva häälega ja ka ajakirjanduse veergudel, et kutsutuil ja seatuil ka ikka meeles oleks meie poiste asja edasi ajada, survestada, nõuda… tuua nad sealt hammasrataste vahelt koju tagasi.
aga, kes meie peale jõuluajal mõtleb
Jah, meestele peaks riik abi andma, rahalist ja juriidilist ja nad koju ka tassima?! Kus on see ettevõte, kelle palgale need härrad mammonat kokku ajama läksid, kas sellel siis pole minit kohustust maksta meeste Indias olemise kulud ja tagama juriidilise kaitse? Miks oodatakse abi riigilt?
Suured tänud väga hea artikli eest!!
Mehi on vaja aidata ja seda kohe!!! Jalad istumise alt peaksid välja võtma nii need, kes selle eest palka saavad, kui ka MTÜ “Laevakaitsjad Indiast koju” vastutavad tegelased. Kui Ader sai oma poja jaoks tuhanded eurod kokku aetud, siis miks MTÜ on talveunes? Miks loodetakse ainult riigi almustele? Meestel oleks palju rõõmu nii saadetud rahast kui kingitustest
Aitäh Aidi ! Olen liigututud .
suured tänud nii õige artikli eest. Ja ongi vaja rääkida, mõelda nende peale . Kui vaja tuleb ka kõva häälega rääkida. Mehed ei läinud sinna puhkama, vaid raha teenima. Ka minu poeg tegi sealkandis seda tööd ca 2. aastat. Ma tänan jumalat, et ta on tagasi kodus, mis sest et viimase 3 kuu palk jäigi saamata.
No meie uus välisminister peaks ennast näitama,tal ju esimene diplomaatiline läbimurre tehtud-soomlased hakkavad juhilubadesse EST kirjutama. Aga praegu jama itaallastega kaelas,peab seda klattima.
Aidi, aitäh Sulle!
Aitäh, Aidi! Väga hea artikkel.