Haapsalu sai enesele aabitsa

Foto: Arvo Tarmula

„Soovin, et minu õpilastes kunagi ei kustuks idealism ning armastus kõige selle vastu, mida nimetame tarkuseks, diskreetsuseks ja iluks. Et eluteed nad rajaksid endile usinuse, viisakuse ja kohusetundega ja et meeles oleks neil alati au, isamaa ja kodu.” Nende Anton Üksti sõnadega lõpeb Ü-tähe leheküljel vastne „Haapsalu aabits”, mis on omalaadne kinnitus kunagisele koolimehele aegade taha, et praegused õpilased hindavad ilu, tarkust ja kodupaika kõrgelt.

Julgen väita, et Haapsalul puudub nüüdisaegne esindusväljaanne – raamat, milles näeks linna ilu fotodel ja tema ajalugu ning muid lugusid tekstina. On aga vajadus uue Haapsalu-teemalise raamatu järele ja tühja kohta püütakse omal moel täita. Suvel ilmus Liis Pitkäneni teabeteradega värvimisraamat mudilastele „Avastame koos Haapsalu”, 21. novembril esitleti raamatukogus õpilasfirma Hapsal trükisooja väljaannet „Haapsalu aabits”.

Viimane on mitmes mõttes eriline teos. Käsikiri kasvas välja koolitööst, noorte autorite seltskond moodustas raamatu ilmumise huvides õpilasfirma ja tegi juriidilises ning asjaajamise mõttes läbi kõik, mis kuulub kirjastustegevuse juurde. Leidis toetajaid-rahastajaid ega pidanud paljuks pöörduda käsikirjaga oma ala asjatundjate Tõnis Padu ja Ilmar Jõesoo poole.

Kui millestki kahju on, siis sellest, et aabitsa maht on väike. Raamatuke mahub ka daamilikku käekotti või pintsaku põuetaskusse. Huvireisijana linnas tiirutades on hea see välja kraamida ja vaadata, mida konkreetse koha ja/või objekti kohta teada antakse. Paber ka säherdune, et väike vihmatibutamine ei tee kurja. Kas turismiväljaanne? Seda, kaardile vaatamata, päriselt mitte. Turismiväljaanne oleks M- tähe juurde toonud kõik Haapsalu muuseumid ja K-tähe juurde kõik koolid.

Siin tuuakse iga tähe puhul peale vaatamisväärsuste esile veel terve hulk isikuid, kollektiive ja … tänavanimesid, mis võivad võõrale väheütlevaks jääda ning koguni tarbetud tunduda. Esituslaadi lühiduse, vaheldusrikkuse, kujunduse poolest on tegemist „meie kaasaja nõuetele” (nagu FB!) vastava raamatuga, mis sobib täiendama laste ja noorte teadmisi kodulinnast.

Turistist erinevalt kõnetab kaaslinlast iga nimi ja paik ning igaüks pakuks sama palju nimesid ja paiku omalt poolt juurde, kui paarisleheküljel juba ees on. Noored žongleerivad väga osavalt ja leidlikult materjaliga, mida nad tähtede all esitavad. Kuulsin, et eesti keelele võõrad tähed jäeti aabitsast välja. (Tõepoolest, keda või mida meil X või Y all esitada oleks!?) Tekkis mure, kas Wikland on siis samuti välja jäänud, aga ei, I-tähe juures räägitakse Iloni lugu ära. Autorid tunnistasid, et meie oma tähestiku Ä-tähega jäädi esialgu jänni. Siis olevat Tõnis Padu pakkunud – räägitagu ärklikorrustest. Leidlikkusest sünnib pisuke häda ka – konkreetse objekti otsingu puhul ei oska kohe õige tähe leheküljele minna – näiteks Fra Mare ja Laine asuvad S-tähe leheküljel, sest on spaad. Seevastu sadamaid (Veskiviigi ja Westmeri) leheküljelt ei leia, need on koos Grand Holm Marinaga G-tähe juures. Kui aga midagi täpsemalt ei otsi, on aabits lehitsemisel teaberohke ning huvipakkuv.

Kas turistile või kaaslinlasele, äkki hoopis, nagu aabitsale kohane, õpilastele? Raamatu sihtrühm jääb minust määratlemata, aga kui peab, siis pakun – laiale lugejate ringile. Aga see ei ütle vist eriti midagi peale selle, et igaüks leiab enesele nende kaante vahelt midagi.

Mis edasi? Kas aabits paksemaks teha või praegune „kolme kohalikku keelde” tõlkida? Viimane oleks asjalik tegu. Aabitsa üks kasutegureid oli näiteks seegi, et ajendas siinkirjutajat uurima, kus asub Hommiku kallas. Piinlik tunnistada, aga see tänav on vaatamata kauaaegsele tutvusele Haapsalu linnaga kuidagi kahe silma vahele jäänud.

Haapsalu aabits

Idee autor ja koostaja Martin Nerman

Kaasautorid Kaspar Karja, Brita-Mari Alas, Kerli Neljas, Elisabeth Fofilov ja Britta Sool

Küljendaja Tiina Alasoo

Õpilasfirma Hapsal, 2014