Kui Jürgen Ligi oli kolleegi solvamise tõttu paari nädala eest valitsusest lahkuma sunnitud, kostis mitmetest kommentaaridest uhkust, et Eesti on jälle esirinnas, sest just meil viis Facebookis öeldu esimest korda maailmas ministri tagasiastumiseni. Võimalik, et Ligi oli tõesti kõige esimene valitsuse liige, keda täpselt niisugune saatus tabas, kuid kas see on üldse tähtis?
Paljud konsultandid üle maailma teenivad raha, kirjutades sotsiaalmeediastrateegiaid, koolitades poliitikuid, turundajaid, meelelahutustegelasi, suurettevõtete juhte ja teisi Facebooki, Twitterit ja muid uue meedia kanaleid kasutama. Sellele vaatamata on Ligist ja Igor Gräzinist kordi suurema vastutuse ja kogemusega inimesed arvuti või mobiiltelefoni juurde sattudes tihtilugu kui kuu pealt kukkunud ja teevad asju, mis tunduvad uskumatud.
Juba kolm aastat tagasi saatis USA esindajatekoja liige Anthony Weiner – mitte mingi uustulnuk, vaid korduvalt tagasi valitud poliitik – avaliku Twitteri konto kaudu ühele sealsele vastassoost jälgijale fotosid endast. Paraku ei olnud piltidel mitte nägu, vaid üks intiimsem kehapiirkond. Järgnes fotode kustutamine, teo eitamine, häkkerite ja Twitteri süüdistamine. „Ilmselt järgmiseks ründab mind mu köögikombain,“ kirjutas Weiner sealsamas Twitteris, püüdes osutada, et kõiges on süüdi tehnika.
Lõpuks võttis Weiner vääritu teo omaks, palus vabandust ning lahkus kongressist. Aga see polnud veel kõik. Kaks aastat hiljem palus Weiner „uut võimalust“, kandideeris New Yorgi linnapeaks … ja jäi taas vahele samasuguste fotode postitamisega, seekord valenime all. Jälle tuli poliitikast lahkuda.
Moelooja Kenneth Cole otsustas, et Araabia kevade sündmused, täpsemalt Kairos, kus hukkus sadu inimesi, on hea võimalus tutvustada oma uut kingakollektsiooni. „Miljonid on Kairos tänavatele tulnud,“ kirjutas ta Twitteris. „Ilmselt on nad kuulnud, et meie uus kevadkollektsioon on nüüd veebipoes saadaval.“ Loomulikult järgnesid vabandused ja selgitused, kuidas tegelikult ei tahetud mitte kedagi solvata.
Rumalusi teevad ka inimesed, kes ise avalike suhete ja uue meedia valdkonnas töötavad. Mitme ülemaailmselt tuntud veebiväljaande omanikfirma IAC avalike suhete juht reisis mullu jõulude ajal Lõuna-Aafrikasse ning postitas enne väljalendu: „Käin Aafrikas. Loodetavasti ei saa AIDSi. Nali. Ma olen ju valge!“ Enne kui lennuk teisel pool Atlandi ookeani maandus, oli seda sõnumit jagatud üle 2000 korra ja tööandja vallandas ta järgmisel päeval.
Nende näidete ühine nimetaja ei ole mitte sotsiaalmeedia kasutamine või selle spetsiifika mittevaldamine, vaid lihtsalt võimetus tajuda oma tegude tagajärgi. Tõsi, maailm on viimase 20 aasta jooksul tänu internetile ja mobiiltelefonidele palju muutunud. Eelkõige on muutunud inimeste juurdepääs informatsioonile, informatsiooni levimise kiirus ja selle levimise struktuur. Maailm on palju väiksem, uudiste tsükkel on palju kiirem, kättesaadava teabe hulk on plahvatuslikult kasvanud.
Sarnaselt liberaalse demokraatia ja turumajanduse kiire leviku perioodiga 1980. aastate lõpus uskusid paljud, et interneti levik toob meid „ajaloo lõppu“, muudab alatiseks seda, kes me inimestena oleme, kõrvaldab hulga klassikalisi ohtusid ja muudab progressi pöördumatuks.
Väga tugev oli see usk „värviliste revolutsioonide“ ja Araabia kevade ajal. Internetti ja mobiiltelefone koos horisontaalsete suhtlusvõrgustikega nähti nii nende muutuste käivitajate kui ka kindlustajatena. Alles paar aastat tagasi oli kaugemal läänes ja ka meil hulk inimesi, kes leidsid, et Venemaad ei ole võimalik tagasi viia nõukogudeaegse suletud ühiskonna juurde, sest internet on kõike muutnud ning lõplik õigusriigi ja sõnavabaduse võit sõltub pisut liialdades üksnes lairibaühenduste penetratsiooni levikukiirusest.
Paraku on taas selgunud, et ükskõik kui progressiivne ja uus tehnoloogia on kõigest vahend, tööriist. Olemuselt ei ole see negatiivne ega positiivne, edasiviiv ega tagurlik, kõik oleneb sellest, kelle käes ta on.
Samamoodi ei lisa sotsiaalmeediakonto koos tuhandete jälgijatega ühelegi inimesele mõistust, elukogemust või empaatiavõimet, mida varem polnud. Ainus positiivne muutus on ehk see, et saame tuntud inimeste vigadest varem teada.
Anvar Samost
Ajakirjanik, poliitik (IRL)