Anneli Aken: Elust Euroopa ristteel, 6.

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anneli Aken

Naeratusest ja koertest

anneli_akenSõber arutles veidi aega tagasi sotsiaalmeedias, miks linnainimesed nii vähe naeratavad. Neid, kes võõrastele naeratavad või julgevad isegi tere öelda, vaadatakse nagu ullikesi. Ka mina olen teinud mitmeid inimkatseid, et kui ikka järjekindlalt mõõdukalt viisakas olla, kingitakse ka sulle ühel päeval lahke pilk.

Elu esimesel jalutuskäigul Luxembourgi äärelinnas olin väga meeldivalt üllatatud, sest absoluutselt kõik ütlesid rõõmsalt „Moien!” või „Bonjour!”. Tervisejooksul ettevõtjad ning ametnikud, vanemad, vanavanemad või au pair’id beebikärudega, jalutuskäigul vanahärrad kergitasid juurde ka kaabut. Varsti õppisin juba kaugelt vahet tegema, kas tuleb letseburgi- või prantsuskeelne tervitus. Tõsi, päris südalinnas ning sellisel kellaajal, kui rahvast on palju, jääb tervitamine ära. Kui aga juhtud vaiksel ajal kesklinnas üksikute inimestega kohtuma, teretatakse ka seal. Ei ole vaja suud kõrvuni pingutada ega ülevoolavalt viisakat sõnavahtu, piisab ju sõbralikust peanoogutusest.

Ühes meie tänava poes on müüja, kelle nimetasin esimesel aastal Kurja Näoga Müüjaks. See võis olla nii, et kuri pilk oli võõramaalasele mõeldud. Ma ei jätnud jonni, umbes aasta võttis aega, kui ta üles sulas. Nüüd vaatab mind sama näoga nagu teisigi.

Trieri tervisejooksjad ning kepikõndijad paistavad naabruses asuva väikeriigi kolleegidega võrreldes kuidagi tusased. Eile läbisin 7 kilomeetrit, umbes pooled mitmekümnest vastutulijast olid päris vihase näoga. Miks sa siis jooksed, kui see nii kurjaks teeb? Ei olnud see ka vaat-kus-nüüd-ületan-ennast-võistlusviha. Aga noh, ega naeratust saa kellelegi peale sundida, mine tea, hakkab veel maailm ka vastu naeratama.

Mornid tervisesportlased on õnneks täiesti ohutud, mida ei saa aga öelda koeraomanike kohta. Siin pole näha hulkuvaid koeri ega kasse (üksikud majade vahel liikuvad kassid näivad siiski hoolitsetud ehk kuuluvad kellelegi), aga liiga paljudel koertel lastakse lahtiselt joosta. Südalinnas. Need aga ei ole kaugeltki kääbuskoerad.

Lapsena ma koeri ei peljanud. Kui koolis käisin, oli meilgi koer. Hall ja lokkis ja väga armas. Mulla 14 mängukaaslased meenutavad teda kindlasti pigem hea sõnaga, aga mõnede asjade pärast on mul siiamaani piinlik. Ta polnud väga suur, mõni mööduv jalgrattur andis talle siiski sellise jõu, et ma lihtsalt ei jaksanud kinni hoida. Ta ei hammustanud, vaid jooksis järele ja haukus, aga vastik ikka. Siis hulkus neljajalgne sõber mitu tundi omapäi ringi. Või siis jälitas mind salaja mu teel muusikakooli, kuni keegi ta uksest sisse lasi ja ma solfedžoklassi ukse tagant koridorist tuttavat ulgumist kuulsin. Solfiklassi vastas oli nimelt akordioniklass ning akordionihelid mõjuvad koertele väga kaasakiskuvalt.

Rohkem ei ole ma endale koeri tahtnud. Praegu ei tuleks see kõne allagi, ei taha looma lennuki või autoga Eesti vahet sõidutada. Paljud otsivad reiside ajaks oma loomadele hoidjad, aga kui mina oleks koer, jääksin parema meelega ikka peremehe lähedale.

Hakkasin koeri kartma umbes kahekümneaastaselt, kui üks jääkarusuurune isend Paralepa metsas mu najale püsti tõusis. Eile oli hetk, kui see hirm mulle jälle meelde tuli, ning ma ei teadnud, kas hüpata põõsasse või jõkke, sest kaks lahtiselt mu ümber kepslevat dobermanni korraga oli liig mis liig. Ma olin avalikul jalutus- ning rattasõiduteel, kus ei tohi koerad lahti olla.

Karmimad reeglid kehtivad koerapidajaile septembrist 2007, kuid veebruaris 2008 on vastutav ametnik kurtnud, et nõudeid koeraomanikele selgeks teha on raske probleem. Paraku pole seitse aastat veenmistööd ja hirm kuni 5000eurose trahvi ees tulemusi toonud. Koerad peavad olema registreeritud ja kehtib koeramaks – 110 eurot aastas esimese, 155 teise ja 200 iga järgmise eest. Peaks küsima, kas nad iga kord koos arvega ka tähtsamate reeglite kohta meeldetuletuse saadavad. Iseasi, kas neid keegi loeks.

Muide, need koeraomanikud, kelle neljajalgsed sõbrad majade vahel, kergliiklusteedel ja mänguväljakuil lahtiselt ringi lippavad, ei ole ka just väga lahke näoga. Tahaks neile soovitada lugeda „Bullerby lastest”, kuidas Olle endale koera sai. Kahjuks, erinevalt Pipist, ei ole Bullerby lood siin tuntud.