Aidi Vallik: ajaloolisest traumast üle saamas

Riigikogu ukseesine on täidetud lilledega. Kooseluseadus on pärast ilmselt Eesti lähiajaloo tuliseimat poleemikat vastu võetud. Napilt. 38 häält 40 vastu.

Pakun välja, et see suhtarv on üle kantav tervele Eesti ühiskonnale ja et riigikogu häälte jaotus peegeldab kodanikkonna seisukohti. Umbes kolmandik poolt, kolmandik vastu ja kolmandik ei tea, mida arvata. Et uue seaduse pooldajad kahe häälega võitsid, oli suuresti juhus, aga ilmekas juhus.

Seegi näitab midagi. Näitab lõpuks ometi mingit murdepunkti meie ühiskondlikus teadvuses, üht pisikest sammukatsetust avatuma ja vabama ühiskonna poole, kus erisusi peetakse normaalseks elukirevuse osaks ja selles osatakse näha nendegi edasiviivat rolli.

See ei käi üldsegi mitte ainult seksuaalse sättumuse kohta, sest erisusi on igasuguseid, kuid sallimatus on üks ja sama.

Meil ei tõrjuta ju mitte ainult homoseksuaalseid, vaid ka teisest rahvusest, teise nahavärviga, teist keelt kõnelevaid, puudega inimesi; vaeseid, kodutuid, teistmoodi riietuvaid ja käituvaid inimesi, teistsuguseid arvamusi ja eluviise. Igasugustes erinevustes nähakse ohtu „normaalsete“ inimeste elukorraldusele.

Sotsioloogide  uuringuist on välja tulnud eestimaalaste suhteline sallimatus, jäikus, orienteeritus pigem isiklikule materiaalsele heaolule ja turvatundele kui pereväärtustele, traditsioonidele, vaimsetele või eneseväljenduslikele väärtustele.

Pereväärtustesse suhtumist iseloomustab ju ka meie riiklik statistika, mille järgi 24% kõigist meie lastest (iga neljas!) elab koos üksikvanemaga, 60% peredest on kärgpered, lastetuid abielusid on 10–20% kõigist abieludest ja abiellumiste arv on viimase 10 aastaga vähenenud kaks korda.

Elame riigis, kus lapsele elatist mittemaksev vanem on pigem tavaline kui erandlik. Elame riigis, kus ühiskondlik tava pigem keelab sekkuda teise pere vägivalda.

Elame riigis, kus meeste palgatase on veerandi jagu kõrgem naiste omast ja seda õigustatakse väitega, et nad on perekonna toitjad. Samal ajal ei käi see arusaam kaht last üksinda ülal pidava ema kohta.

Olen mõelnud, mis oli selle põhjus, et kooseluseaduse vastustajad nägid selles esmajoones just „homoseadust“, mitte võimalust lihtsalt niisama koos elavail paaridel/leibkondadel pääseda seaduse kaitse ja aktsepti alla. Järelikult ei olegi enamik heteroseksuaalseid kooselupaare seaduse kaitsest huvitatud. Aga miks?

Jah, neil paaridel oli ja on võimalus abielluda, aga paljud kooselud on koos-, mitte abielud, sest üks osapool abielluda ei soovi. Nüüd selgus, et ei soovita ka kooselluda.

Ei soovita järelikult oma partnerlussuhet mitte ühegi allkirjaga kinnitada, ühtegi avalikku lubadust anda, ühtegi sätestatud kohustust võtta, millest oleks hiljem keeruline taganeda. Selle nimi on vastutuse vältimine ja selline käitumine on perekonna väärtustamisest väga kaugel.

Võib-olla ei olnudki kooseluseaduse vastu suunatud hirmu ja raevu põhjuseks mitte homoseksuaalid, vaid paljude inimeste nurkasurutustunne, silmitsi seismine iseenda alasti tõega, et perele ja partnerile pühenduda tegelikult ei soovitagi, ei abielu ega kooselu vormis. Mine tea.

Teine asi: ikka seesama sallimatus. Võõraviha. Selle taga seisab kõige võõraga seonduv ohutunnetus, mis on välja arenenenud suurte rahvuslike või riiklike traumade tagajärjel. Kriitilises olukorras on targem mitte eristuda, mitte silma paista. See on instinktiivne ellujäämisstrateegia.

Samamoodi on kriitilistes oludes ratsionaalne hüljata oma pereliikmed. Raskeil aegadel on seda tehtud läbi ajaloo. Lähedussuhete väljanäitamine muudab ohvri veel haavatavamaks, tema enda ellujäämise tõenäosus väheneb.

Nii lihtsad on need mootorid, mis muudavad ränki ajaloosündmusi üleelanud rahvaste mentaalset maastikku. Posttraumaatiline stress ei esine mitte ainult üksikisikuil, selle ilminguid vaadeldakse juba tervete rahvaste juures, sest need mõjud on veel kolmandas traumajärgses põlvkonnas, kes ise sellest traumast osa ei saanudki.

Ka meie, eestlased, oleme oma ühiskondliku traumastressi vangid, nagu ka valdav enamik postsovetlike riikide rahvaid.

Riigi ja rahvana päriselt vabaks oleme saanud siis, kui ühiskondlikus teadvuses ei domineeri enam nii valdav ohutunnetus, mis sunnib meid põlgama teistsugust, ja nii ulatuslik ratsionaalsus, mis ei lase meil mõista peresidemete emotsionaalset ja vaimset väärtust.

See 38:40 annab lootust, et äkki olemegi lõpuks oma ajaloolisest traumast ülesaamise lävel ja valmis vabadeks, ühtviisi väärtuslikeks inimesteks saama. 

Aidi Vallik, kirjanik