Haapsalu aurupaadi hankel osalev ettevõtja pidi hanketingimuste kohaselt olema kolme aasta jooksul vähemalt 100 000 euro eest ajaloolisi esemeid või nende koopiaid müünud. Täie kindlusega ei saa küll väita, et selle tingimuse tõttu oli hanke vastu nii vähene huvi, et laekus vaid üks pakkumus, kuid väga tõenäoliselt oli asi nii.
Nüüd ei oska hankekomisjon enam selgitada, kuidas nad kontrollisid, et see ainus laekunud pakkumus vastas sellele ainsale teisi võimalikke pakkujaid diskrimineerivale tingimusele. Ei mäleta. See, et ametnikud ja poliitikud tähtsaid asju ei mäleta, on viimasel ajal juba nii sage, et siinkohal ei oska enam ei nutta ega naerda.
„Ajalooliste esemete ja nende koopiate valmistamine ja müük” pole Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatoris märgitud tegevusala. Seega ei saa seda firma põhi- või kõrvaltegevusalaks märkida ega saa ka selle kriteeriumi täitmist äriregistrist aastaaruannete järgi lihtsalt kontrollida. Ehk võiks kontrollimine välja näha nii, et ettevõtja esitab komisjonile kolme viimase aasta asjakohased lepingud ja kviitungid? Kas OÜ Loorber seda tegi? Komisjon ei mäleta.
90 000 eurot on suur raha. See on Haapsalu linna raha. Seni kuni euroraha pole laekunud, on maksja linn. Kurb, kui linnavalitsuse ametnikud ei mäleta üksikasju, kuidas nad nii suure raha kulutasid. On aga võimalik, et seda mitte ei mäletata, vaid ei taheta mäletada.
On aga ka võimalik, et pakkuja sellele hankekriteeriumile vastavust komisjon ei kontrollinudki. On võimalik, et detailidesse ei süvenetudki, sest paat oli juba enne hanke väljakuulutamist välja valitud, selle tarnija oli tuttav ärimees. Riigihange oli lihtsalt vormistamise küsimus. Allkirjad alla ja tehtud. Pole ime, et ei mäleta.
Linnavalitsus tundub päris tegus meil olevat. Aga iroonia irvitab nii haledalt näkku, et ei teagi, kas nutta või naerda.
KALLIS “hange” Mari, ja nüüd veel tagatipuks “Peetrike” Vikmanike
Absurdiklassika.