Abitu ja väetina eksles kuningas tormituules, olles kaotanud pinna jalge alt. Alati võimsana mõjunud kuningas oli ennegi raskustesse sattunud, vahel tormile alla jäänudki, kuid väikese hingetõmbe järel suutnud ikka ennast välja võidelda. Veidi kosununa taas ennast maksma pannud.
Sedapuhku näisid head inglid ta maha jätvat, kuninga jõud ja võitlusvaim hääbusid silmanähtavalt. Paigale tardunult, silmis arusaamatus ja jahmatus, nägid kõik seda pealt. Kunagisest hiilgusest olid järele jäänud vaid riismed, kuningas oli alasti.
Brasiilia armetu lagunemine poolfinaalis Saksamaa vastu mõjus maavärinana. Kui enne veerandfinaale söandasin seda võrdlust loodusõnnetusena välja pakkuda, siis mõtlesingi Brasiiliat ja tema eelseisvat matši Kolumbiaga. Selles oli nagu protest liiga ontlikult kulgeva turniiri suhtes, kus favoriidid sammuvad arveametniku enesestmõistetavusega kraad nõrgemaist üle, lükkides neid nagu arvelaua nuppe ükshaaval vardasse.
Teadupärast Brasiilia ikkagi alistas Kolumbia ja alateadlik ärevustunne mingi suure ja tundmatu ees hakkas vaikselt hääbuma. See oli aga petlik. Mäng hiljem paisati kõik kummuli.
Jalgpall ei ole enam endine, lausus minu tuttav järgmisel päeval. Tundsin hingeselgust, sest olin samuti mõelnud ja pelgasin ise oma liigset dramaatilisust juhtumi hindamisel.
Inimene on kord juba selline loodud, et rutiin ja tavapärane reeglistik tekitab trotsi ning paisub soov see kõrvale heita. Senise maailma muutus ei saa aga kunagi olla kosmeetiline iluravi, pööre toimub ikka suure hoo ja raginaga. Kaosena mõjuv uus olukord paneb inimese algul taga igatsema vanu aegu, kus maailm tundus turvaline ja tasakaalukas. Nii nutsid inglased taga Victoria aega, Euroopa tervikuna esimese ilmasõja eelset aega jne.
Brasiilia häving pallimurul mõjus senise jalgpallimaailma kokkuvarisemisena. Nooremate põlvkondade kohta ei julge seda üheselt väita, sest nende hulgas võib aeg-ajalt märgata küllaltki tugevat vastasust brasside mängule. Nemad polnud aga siis veel sündinud, kui maailma vallutas romantiline Brasiilia jalgpall.
Mäletan, kui kümneaastase nagamannina koos teiste külapoistega alevikust läbimineva raudtee kõrval platsikesel ajasin pilkase pimedani taga räbaldunud nahkkera. Väravaposte asendasid maakivid, keset platsi segas mängu üksik põõsas, ent oma kujutluses olime kõik maailma suurimad jalgpallistaarid. Ülim oli aga kauge ja salapärase Brasiilia vutiässade jäljendamine.
Nad olid äsja Rootsis esimest korda ilmameistriks kroonitud ja kõik kordasid Pele või Garrincha ehk Didi või Vava nime. Ainult nimesid teatigi, kas siis nappidest raadiouudistest või lühikestest ajalehenuppudest. Mõni ähmane mustvalge foto ilmus ka ajakirjas „Kehakultuur”.
Legendi sünniks oli sellest küll ja veel. Brasiilia jalgpall tähendas meile midagi ülimat ja käibele lastud väljend „kohvimaa pallivõlurid” mõjus maagiliselt.
Nüüd, 56 aastat hiljem, varises see maailm põrmu. Maailm, mida ühe titaanina hoidis üleval Brasiilia. Tugitala vajus läbi, Saksamaa surus ta põlvili kõigest kuue minuti ehk 23. kuni 29. mänguminuti jooksul, lüües neli väravat.
Matš ei olnud Suur Mäng kahe gigandi vahel, sest üks neist pudenes lihtsalt laiali. See oli šokk ka sakslastele, kelle võidurõõmus võis tähele panna vaoshoitust ja isegi kahetsusnoote. Võitjadki tajusid, et nad purustasid senise maailma ja et nüüd avaneb ees veidi ettearvamatu tulevik.
Kindlasti suudab Brasiilia tuhast tõusta, aga kindlasti on see siis teistmoodi Brasiilia. Kaugete ja salapäraste kohvimaa pallivõlurite aeg on ümber, areenile ilmub uue ja hoopis teise mängufilosoofiaga meeskond. Uue ootus on erutav, aga ikkagi teeb meele nukraks, et midagi kaunist ja omapärast on jäädavalt igavikku vajunud.
Poolfinaalid
- Saksamaa–Brasiilia 7:1
- Argentina–Holland 0:0
- Penaltitega võitis Argentina 4:2
- Täna kell 22.45 pronksimatš Brasiilia–Holland
- Homme kell 21.30 kullamatš Saksamaa–Argentina
