Kõmsi koolipere maja ees, mis ehitati 1985. aastal kuueklassiliseks kooliks, nagu on ta praegugi. Foto: Arvo Tarmula
Kõmsi kool asub Lõuna-Läänemaal, külas, milles on pood, vallavalitsus, rahvamaja, postkontor, traadivabrik, kaks kaltsukat ja õigeusu kiriku varemed. Koolimajja sisse astudes leiame end kohe avaras ootelauaga eesruumis, garderoobis värvivad lapsed pruune pinke värvilisteks, sest käib tööõpetuse tund, kus vanast tehakse uut.
Kõmsi kooli direktor Maret Orulepa räägib, kuidas on koolis taaskasutus au sees.
„Mis vaesed inimesed ikka teevad, teevad mittemillestki midagi,” naerab ta ja näitab pragusid seintes, mis on kaetud päevalillemaalingutega.
„Mida kõike saab teha, püüame lastesse loovust sisendada,” räägib direktor elavalt.
Muusikaklassis leiame väikesi kirjuid lillede ja vikerkaartega toole, mille värvisid esimese kuni kolmanda klassi lapsed, samuti ripuvad seal laste disainitud kleidid. Jääkuninganna kleit on tehtud plastikust nagu teisedki, üks kleit on mullikilest.
„Kui lapsed siit lähevad, teavad nad nii loodusest kui ka taaskasutusest,” kinnitab Orulepa.
Kõmsi koolilastel on traditsiooniks saanud üle kahe aasta teha valmis üks muusikal. Direktori sõnul teevad nad seda suure pühendumuse ja kirega. Sel aastal valmis „Saabastega kass”, mida mängiti lausaneljal korral.
Kooli juurde kuulub ka lasteaed, mille nooremas rühmas on 15 ja vanemas 17 last. Sel aastal lõpetab lasteaia üheksa last ja neist kuus läheb Kõmsi kooli. Mujalt peaks tulema 5 last. Astume mööda koridori lasteaia poole, väikeste rühmas on üks tüdruk, kes alles harjub lasteaiaeluga ja nutab natuke. Suuremas rühmas astub julgelt ligi üks tüdruk ning pakub meile kooki ja kohvi. Kook on plasttassis ja kohv on kujutletav. Lasteaed on kirev värvilistest mänguasjadest. Direktor seletab seda sellega, et Kõmsi koolis ja lasteaias on laste õppevahendite maks, mis on 6,40 eurot kuus.
„Kõik see raha läheb mänguasjadeks, liimiks, vihikuteks, värvideks ja nii edasi,” ütleb direktor.
Kõmsi koolis asub ka kooli ja külaraamatukogu. Laste lugemus olla kohe suuremaks läinud, kui raamatukogu koolimajja kolis. Kooli koridorid on koolilaste pilte täis riputatud, palju on vikerkaari ja helgeid värve. See annab koolile koduse ja vabameelse tunde.
Kõmsis kasvatavad õpilased ja õpetajad projekti „Tere, kevade” osana tomateid, et nad mõistaksid, kuidas tomat kasvab. Projekti raames värvitakse kool ära ja projektirahaga käiakse ka Tartus Vanemuises Jacksoni etendusel (projekt „Teater maale”), jääajamuuseumis ja Ahhaa keskuses. Kogu koolipere ööbib Lähte ühisgümnaasiumis.
„Kirjutame projekte, muidu raha ei jätku, nii õpetajad kui ka lapsevanemad kirjutavad,” räägib Orulepa.
„Muusika, kunst ja looduslugu on meil tugevad,” on direktor õnnelik ja tal on hea meel, et kool tuleval aastal kasvab. „25 tuleb ära,” kinnitab Orulepa.
Lasteaeda aga hakkab lapsi tulema järjest vähem. „Ajalugu teeb ringe, nagu looduses on tõus ja mõõn,” ütleb direktor selle peale.
Koolis töötab viis inimest, kaks neist põhikohaga. Muusikaõpetaja käib ka Lihula koolis ja Kõmsis õpetab lastele hobikorras pillimängu. Tema kavandab muusikale, millega on Kõmsi kool tuntuks saanud. Kehalise kasvatuse tunnid on rahvamajas. Koolis endas võimlat ei ole, kuigi on uks, mis sinna viima peaks.
Koolis on tööl ainult naised, kui töömees välja arvata. Päris välja arvata aga ei saa, sest ta mängib kooli käekäigus suurt rolli. Praegu remondib ta tuba, millest saab logopeedi kabinet. Direktor räägib, kui hea on kõik Kõmsi koolis, vanemad aitavad ja õpetajad hoiavad kokku. Ühise tööga valasid õpetajad kooli esimesele korrusele uue põranda. Kui on koolilastega minek kuhugi lähemale, laetakse kõik lapsed õpetajaautodesse ja tuld.
Massumõisa ratsaklubis käivad lapsed ratsutamas ning pärast kooli trennis ja muusikaringis. Koridoris on pinksilauad.
Lapsed käivad Kõmsi ümberkaudsetest küladest – Vatlast ja Saleverest – kooli sõidetakse liinibussidega ja sõidu maksab kinni vald.
Kui Maret Orulepa 17 aastat tagasi kooli tööle tuli, võttis ta 1. Klassi vastu 17 last. Vahepeal on koolis olnud lausa 65 õpilast.
Kõmsi kool ehitati 1985. aastal kuueklassiliseks kooliks, nagu on ta praegugi.
Orulepa ütleb, et külad tühjenevad, vanad inimesed kaovad ja noored ei tule linnast maale. „Maaelu on tegelikult raske, kindlasti on vaja autot,” räägib Orulepa.
Kõmsil hoiab inimesi kohapeal veel traadivabrik KMet.
Lahkume Kõmsilt positiivselt meelestatult, ergas juhtkond ja koolimaja värvigamma on mõjunud teraapiliselt.
Olen juba eelnevates “kommides” maininud viimase aja LE taseme langust.
Jääb üle vaid nõustuda, nii keeleline kui ka sisuline tekst on sageli moonutatud ja annab kokkuvõtteks vale infot.
Väga segaselt kirjutatud artikkel! Jääb mulje nagu projekti “Tere, Kevad!” raames kasvatatakse nii tomateid kui ka remonditakse maja, nii see kindlasti ei ole. Samuti ei käi lapsed kindlasti Massumõisas ratsaklubis muusikaringis!
Nõustun täielikult. Ääääärmiselt segane artikkel… Lisaks kõigele muule, ei ole Kmet traadivabrik…