0

Tarbijakaitseamet: alates 13. juunist peab tarbija saama ettevõtjalt senisest enam teavet

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Tänavu 13. juunil muutus võlaõigusseadus seoses tarbijaõiguste direktiivi ülevõtmisega Eesti õigusesse. Muudatused puudutavad peamiselt seni kehtinud koduukselepingu ja sidevahendi (nt internet, telefon) abil sõlmitud lepinguid, kuid mõneti ka teisi tarbijalepinguid. Üheks tähtsamaks muudatuseks võib pidada seda, et oluliselt suureneb ettevõtja kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohta teavet. See on vajalik kindlustamaks, et tarbija teaks, mida ostab, kirjutab Kadri Paul tarbijakaitseametist

tkaJõustunud muudatused tõid seega juurde rea nõudeid, millist infot tuleb kauplejal enne lepingu sõlmimist tarbijale anda. Näiteks e-poel tuleb hakata tarbijat lisaks 14-päevasest taganemisõigusest teadaandmisele teavitama ka sellest, kui tema sõlmitavale lepingule ei laiene taganemisõigus või kui mingi tegevuse tõttu taganemisõigus lõpeb. Samuti kui e-kaupleja soovib jätta tarbija kanda kauba tagastamise või muid seadusega lubatud kulusid, peab ta sellest tarbijat teavitama enne lepingu sõlmimist, muidu ei saa ta nende tasumist tarbijalt nõuda.

Siinkohal on oluline teada, et kui seni ei tohtinud tarbijalt nõutav kauba tagastamisega seotud kulu ületada kümmet eurot, siis seadusemuudatustega tagastamiskulude ülempiir kadus.

13. juunist peavad enne tellimuse kinnitamist e-poes tarbijale olema nähtavad kauba või teenuse põhiomadused (näiteks kleidi suurus ja värv), koguhind koos lisakuludega ning lepingu kestus ja tähtaeg viimaste olemasolul. Kui tarbijal tuleb tellimiseks nuppu klõpsata, peab sellel olema kirjas „tellimus koos maksekohustusega“. Teksti sõnastus võib olla teine, kuid mõte peab olema sama. Kui ettevõtja neid nõudeid ei täida, pole leping ega tellimus tarbija jaoks siduv.

Muutusid taganemisõigust puudutavad tähtajad

Tarbijatel, kes armastavad teha oste e-poodidest, tasub teada, et palju on muutunud e-kaubanduses nii taganemisõiguse kui kauba tagastamisega seoses.

Endiselt kehtib 14-päevane taganemisõigus ehk tarbija saab internetis sõlmitud lepingust taganeda 14 päeva jooksul alates ajast, kui toode temani jõudis. Teenuse ostu puhul algab tähtaeg lepingu sõlmimisest. Tarbija poolt kauba tagasisaatmise ja e-kaupleja poolt tarbijale raha tagastamise tähtaeg lühenes 13. juunist aga 30 päevalt 14 päevale. Lisaks on oluline teada, et e-kauplejal on nüüdsest õigus tagasimaksega viivitada juhul, kui tarbija ei ole kaupa tagasi saatnud või esitanud tõendit, et ta on kauba teele pannud.

Kui e-kaupleja ei teavitanud tarbijat enne lepingu sõlmimist taganemisõigusest, on tarbijal nüüd õigus lepingust taganeda 12 kuu jooksul senise kolme kuu asemel alates kauba kättesaamisest või teenuslepingu sõlmimisest. Kui ettevõtja teavitab tarbijat taganemisõigusest millalgi selle 12 kuu jooksul, võib tarbija lepingust taganeda 14 päeva jooksul alates teabe saamisest.

13. juunist on võlaõigusseaduses selgelt kirjas, et tarbijale lepingueelse teabe esitamist peab tõendama kaupleja. Kui tarbija lepingust taganeb, peab taganemisavalduse saatmist tõendama tarbija. Kui seni loeti lepingust taganemiseks ka lihtsalt kauba tagastamist kauplejale, siis nüüdsest peab tarbija tegema selleks kauplejale kindlasti ka taganemisavalduse.

Sageli ei tagasta e-kauplejad tarbijatele lepingust taganemisel kauba saatmiskulusid ning nõue seda teha polnud seni seaduses ka väga selgelt kirjas. Nüüdsest ei teki siin aga enam küsimust, sest 13. juunil jõustunud seadusemuudatustes on konkreetselt sätestatud, et lepingust taganemisel tuleb tarbijale tagastada ka kauba kättetoimetamisega seotud kulud.

Tihti nõuavad e-kauplejad, et tagastatav kaup peab olema avamata originaalpakendis, arvestamata sellega, et tarbijal on õigus ostetud kaubaga tutvuda. Jõustunud seadusemuudatustega on võlaõigusseadusesse kirjutatud, et tarbija võib e-poest ostetud kaubaga tutvuda samamoodi nagu jaekaupluses. Seega on tarbijal näiteks õigus tellitud riideid ja jalatseid proovida, aga kohvimasina võib küll karbist välja võtta, kuid mitte kohvi keeta, sest ka jaekaupluses pole tarbijal sellist võimalust.

Telefonikõnes kokkulepitu kirjaliku kinnituseta enam ei kehti

Telefonimüügi puhul on tarbijate jaoks kindlasti hea uudis, et ettevõtja algatusel tehtud telefonikõnes kokkulepitu on alates 13. juunist tarbija jaoks siduv vaid siis, kui ettevõtja on tarbijale info edastanud püsival andmekandjal ja ta on oma tahet kinnitanud kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil (näiteks e-posti teel). Kui need tingimused pole täidetud, siis ei pea tarbija ka telefonikõnega võetud kohustuste eest maksma.

Tasub aga meeles pidada, et see ei kehti siis, kui tarbija teeb ettevõtjale kõne oma initsiatiivil.

Koduukselepingust sai väljaspool äriruume sõlmitav leping

Kui varem kehtinud võlaõigusseaduses kasutati koduukselepingu mõistet, siis uues regulatsioonis on see kaotatud ja asendatud väljaspool äriruume sõlmitava lepingu mõistega. Nagu mõistegi ütleb, on tegu lepinguga, mille ettevõtja ja tarbija sõlmivad väljaspool ettevõtja äriruume ehk näiteks tarbija kodus, ühissõidukis, tänaval, vabaajaüritustel.

Endise koduukselepingu ja praeguse väljaspool äriruume sõlmitava lepingu puhul on oluline teada veel seda, et kui leping sõlmitakse tarbija initsiatiivil, siis kohalduvad sellele 13. juunist väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga seotud tarbija eriõigused (nt 14-päevane taganemisõigus). Varem kehtinud regulatsiooni järgi kohaldusid need ainult ettevõtja initsiatiivil sõlmitud lepingutele.

Lisaks väärib märkimist, et eespool toodud taganemisõigusega seotud tähtaegade muudatused puudutavad lisaks sidevahendi abil sõlmitavatele lepingutele ka väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid.

Ettevõtja ei või teenida tarbijale helistamiseks mõeldud telefoniliini pealt

Kõigi tarbijalepingute puhul on väga oluline muudatus see, et kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu. Ehk ettevõtja ei või teenida selle pealt, et tarbija kasutab telefoniliini selleks, et võtta seoses sõlmitud lepinguga ettevõtjaga ühendust.

Samuti ei või ettevõtja saada kasu sellelt, kui tarbija kasutab mingisugust maksevahendit kauba või teenuse eest tasumiseks. Näiteks kui tarbija soovib maksta sularahas, mitte pangakaardiga või siis vastupidi, siis ei tohi temalt võtta selle eest lisatasu rohkem kui on ettevõtja enda kulu sellele teenusele.

Kui tarbijakaitseameti ülevaatest tähtsamatest sisulistest seadusemuudatustest väheks jäi, siis saab kõigi direktiivi ülevõtmisest tulenevate muudatustega tutvuda siin.

Kadri Paul, tarbijakaitseamet

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz