Pääsukesed. Armastus võidab kõik

Paar nädalat tagasi ilmus rõdule pääsukesepaar. Üks lindudest istus suurele kollasele pallikujulisele seinalambile ja teine tugipostil olevale vardale, kirjutab Helve Undo.

Jäi mulje, et lambil olev lind oli õrnema soo esindaja: oli kuidagi edevama olekuga. Terve rõdu sai korraga vidinat täis. Sain aru, et päevakorral on kinnisvara arendus. Emalind sädistas täis õnne, isalind nii õnnelik ei tundunud. Ta püüdis suure ja pika vidinaga emalinnule midagi tõestada. Emalind vastas samuti pika sädinaga.

Kui ma tunni aja pärast uuesti välja läksin, nägin, et lambile oli esimene nokatäis savi toodud. Emalind nägi vaeva, et seda lambile kinnitada.

Isalind istus vardal ja püüdis ikka veel emalinnule midagi tõestada. Sain aru, et emand oli endale pähe võtnud, et pesa pidi just sellele kuplile tulema. Paistis, et isandale see plaan ei meeldinud. See ei takistanud emalindu, ta määris savi edasi ja sädistas vahepeal üsnagi käskivas toonis. Isalind tõusis lendu ja lahkus.

Et mul kuhugi kiiret ei olnud jäin ootama, millega asi lõppeb. Isalind tuli tagasi, nokas uus tükk pesamaterjali. Ta andis selle prouale üle ja istus jälle vardale. Emad asus innukalt tööle. Savi ei tahtnud aga kuidagi pallile püsima jääda, vaatamata emanda pingutustest.

Lõpuks kaotas isalind kannatuse ja võttis jälle sõna, tõestamaks, et see koht pesaks ei sobi. Ta vidin oli üsna pikk ja häälekas.

Emalind esitas oma vastuväited küll vaiksemalt, aga vidinast oli kuulda, et kindlalt. Oma unistusest ta loobuda ei kavatsenud. Võis aru saada, et räästaalused ei olnud selle tibi teema.

Kuulsin ohet isalinnu vidinas kui ta lennates kaugusesse kadus. Emalind jäi rahunenult lambile nokitsema. Isand tuli tagasi, nokk savi täis ja püüdis seda lambile määrida. Mis ei õnnestunud, see ei õnnestunud.

Läbirääkimised algasid uuesti. Isalind oli üpris hääleks ja emalind kuulas seekord vaikides. Viimaks jäi isalind vait. Emalinnu nokast tuli vidin, milles kuuldus nõusolekut isalinnuga. Milles nad kokku leppisid, seda ma ära arvata ei osanud. Õhtuni sebisid nad rõdu vahet, aga ehitust enam ei toimunud. Emalind istus ikka ja jälle lambile, jäi tunne, et tal oli sellest raske loobuda. Mina läksin omi asju ajama ja jätsin linnud sinna asjatama.

Järgmisel päeval lõuna ajal avastan, et lamp oli rahule jäetud ja oli kolitud rõduriiulile. Seal olid seisnud sügisest saadik marjakombainid ja nüüd oli ühe kombaini otsa peale pesa algus käima pandud.

Emand jäi ikka oma lambi ligi, pesast saaks ta seda kogu aeg vaadata. See plaan aga ei meeldinud minule. Polnud muud võimalust kui kombainid ära korjata ja riiulile kardin ette riputada. Kardinat riputades pidasin lindudele kõnet.

Rääkisin räästaalustest, laudast ja kuurist, kus on juba palju pesi. Soovitasin ka neil pesa teiste juurde sättida.

Järgmisel päeval avastan aga, et linnud ei ole alla vandunud. Pesa algus oli käima pandud riiulit katva kardina külge. Ohates võtsin ka selle alguse sealt alla. Hinges lootsin, et linnud lähevad uut ja paremat paika otsima. Olin isalinnuga ühte meelt, et rõdu ei ole pesaks kõige õigem koht.

Aeg on edasi läinud. Kõik, minu ja isalinnu, jõupingutused rõdule pesa ehitamist takistada, liiva jooksnud. Linnud on endiselt rõdul ja pesa on ka lõpuks valmis. See on sätitud posti külge, kus isalind varda peal oma vastuväiteid täis monolooge emalinnule pidas.

Pesa on ehitatud nii, et oma kallist lampi saab emalind pesast pidevalt imetleda. Vaatan neid linde ja mõtlen, et armastus võidab kõik. Ei suutnud see emand oma lambist loobuda ja see vaene isand sellest edevast emandast.

Meil ei jäänud muud üle kui ehitada pesa alla sittlaud, et lindude elutegevuse jäägid otse meie söögilauale ei maanduks.

Helve Undo, 15. mail

Fotod: Urmas Lauri