Ajateenistus õpetab: ole paindlik ja suhtu rõõmsalt

Teedeinsener Andro Aavik pääses neljapäeval koju pärast 11 kuud kestnud ajateenistust sõjaväes. Foto: Erakogu

Kasari jõe kaldal üles kasvanud ja Lihulas koolis käinud 22aastane Andro Aavik õppis aasta tagasi Tallinna tehnikakõrgkoolis teedeehitust, kui sai kutse kaitseväeteenistusse.

Aavik alustas teenistust lihtsõdurina nagu kõik teisedki ja lahkus väeosast rühmaülemana, kes juhib 30 meest ja vajadusel ka kompaniid ehk sadat inimest. Tal on nooremseersandi auaste ja aspirandi aunimetus, mis näitab väljaõppe taset.

Kolmapäeval, päev enne vabaks saamist andis Aavik Lääne Elule intervjuu. Ettepaneku selleks tegid väeosa teabeohvitser kapten Marek Miil ja kompaniiülema asetäitja nooremleitnant Anton Auzin. Mõlemale avaldas muljet ühe tavalise noore mehe 11 kuu jooksul toimunud areng.

Vastumeelne kutse

Aaviku sõnul oli sõjaväekutse ootamatu ja ta üritas sellest ära viilida. Väeosas tuli kohaneda ja alluda distsipliinile ja muudele nõudmistele. Eesti riigi kaitse tervikpilt hakkas avanema aegamisi.

Kõige raskem oli Aavikul harjuda käsuliiniga. Praegu ei ole ülemused Aaviku kiitmisega kitsid, aga alguses jäi noormees neile silma hoopis oma allumatusega.

„Tasapisi tuli kohanemine ja kasvas pädevus,” kõlas Aaviku napisõnaline kirjeldus üleminekuajast. „Päris võõras see mulle ei olnud. Mu ema tegeles Lihulas kodutütardega, olen käinud nende rännakuil ja noorte kotkaste võistlustel.”

Pärast kolme esimest kuud noorteaega sattus Aavik nende nelja hulka, kes saadeti Võrru Kuperjanovi pataljoni väljaõppele. Ta tahtis ise minna ja oli õnnelik, et 120 kaasteenija seast välja valiti. Kuperjanovisse tahtis ta seepärast, et seal oli jalaväe väljaõpe, see tundus huvitav. Logistikapataljoni ülesanne on transportida varustust.

Võrus tuli taas uuega kohaneda. Jalaväe jaoülema väljaõpe kestis 13 nädalat. „Saime esimesed triibud. Olime valmis juhtima jagu, st kuni 10 inimest,” meenutas Aavik.

Kui nooremallohvitseri kursus läbi sai, oli Aavik üks viie võitleja seast, kes saadeti edasi aspirantuuri — Meegomäe lahingukoolis.

„11 kuust viis olin Võru metsade vahel,” ütles Aavik.

Aspirante koolitati juhtima rühma, st 30 meest. See oli juhtimisõpe, erialaõpe tuli igaühel oma väeosast. Logistikapataljoni spetsialiteet, veondus, käis oma väeosas koos nooremallohvitseri kursusega.

Aspirantuuri järel tuli põnevaim hetk: Aavik sai kätte oma, 27 võitlejaga rühma, algas erialaoskuste treening. Et Aavik juhtis julgestusrühma, treenisid nad näiteks kolonnide ja jaotuspunktide julgestamist. Julgestusrühma relvastus on parem kui autojuhtidel, sh kuulipildujad ja tankitõrjerelvad.

Ka suurel lõpuõppusel Kevadtorm julgestas Aaviku rühm vedusid. Enne seda oli logistikapataljoni suurõppus Terasdraakon, kus näidati, mida on ajateenistuses õpitud.

Logistikapataljoni üks väljaõppekohti on igal aastal ka Kiltsi lennuväli Haapsalu külje all.

Aavik lõpetab teenistuse reservrühma ülemana, st reservõppekogunemisel jääb talle rühma juhtimine, vajadusel võib ta asendada ka kompanii ülemat.

Aavik tunnistas, et elukutselise sõjaväelase mõte on tal kord peast läbi käinud. Pärast gümnaasiumi oli tal mõte minna sõjakooli, aga jäi minemata. Vanemad laitsid mõtte maha.

Intervjuud andes tunnistas Aavik, et tunne on meeliülendav — üks öö veel ja siis on teenistus läbi.

„Palju tööd on tehtud väeosas, taset tuleb hoida ja anda endast 110 protsenti Eesti riigi kaitseks,” ütles Aavik professionaalse sõdurina ülemuste valvsa silma all.

Aavik tunnistas, et mõistis alles kaitseväes teenides, kui huvitav ja tähtis see on. Seda teadmata püütakse tihtilugu ajateenistusest kõrvale hiilida, nii nagu temagi. Tsivilisti elus sellist õpet ei saa.

„Selles ongi iva,” toonitas Aavik. „Noored peaksid aru saama selle tähtsusest, mida me siin teeme.”

Vabadust sai Aavik nautida vaid ühe päeva, neljapäeva. Päevaga oli vaja palju korda saata: riided ja spordivarustus oma Tallinna–koju viia, pruudiga kokku saada ja ema–isa juures Kasaris käia. Reedest on ta juba tööl. Ta on Tallinna ringteel tee–ehitusel töödejuhataja abi. Väeosast lubati teenistuse ajal töövestlusel käia.

Ajateenistus õpetab

Kõigega harjud. Kõik raskused on ületatavad. Ole paindlik, suhtu rõõmsameelselt. Seda on ajateenistus Aavikule õpetanud. Kel on enne ajateenistusse minekut hea füüsiline vorm, võib vormi kaotada. Kes tuleb kehva füüsisega, need arenevad, ütles Aavik.

Üle võimete ei kurnata, koormused kasvavad järk–järgult, nii oledki õigel ajal valmis läbi tegema 100 km pikkust lõpurännakut, püss kaenlas ja 45 kilo seljas.

Tugevamail tuleb vahel nõrgemaid aidata, nende koormat kanda, sest tähtis on, et kogu rühm lõpetaks. Raskeil hetkil tulevad välja õiged iseloomujooned.

„Tähtis on, et jagu püsiks ühtne, et keegi ei katkestaks,” ütles Aavik.

Tema jagu jõudis täies koosseisus lõpuni minna. Jagu tuli Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse parimaks jaoks.

Igas väeosas on oma kombed halbade harjumuste väljajuurimiseks. Logistikapataljonis võis noorsõdur kolm korda päevas suitsetamas käia. Enne seda aga tuli tal teha 25 kätekõverdust. Pärast noorteaega enam selliseid piiranguid ei ole, aga nii mõnigi murdus ja jättis suitsetamise maha.

Kolmapäeval läks logistikapataljonist reservi tervelt 29 läänlast. Seda ei juhtu mitte igal aastal. Logistikapataljoni eelis on autojuhiload ja suurte raskeveokite juhtimise kogemus. Paljud tahavad minna Kuperjanovisse, aga ka logistikapataljon on eelistatud koht.

Poistele, kes peavad minema ajateenistusse, ütleb Aavik: „Minge meelekindlalt, sest saate hea kogemuse. See aeg ei jookse niisama maha.”