Veikko Kõrv: Koolihariduse uuendust otsides

Vormsi koolijuht Veikko Kõrv (pildil) kirjutab, et kõige tähtsam ülesanne on luua keskkond, milles saaks iga laps teadlikuks oma annetest ja huvidest ning kogeks kirega tegemise mõnu.

Soovitud muutuse käivitamise eelduseks on piisava tugevusega õiges suunas mõjuva jõu olemasolu. Kust võtab õpetaja lisaenergiat? Appi tuleb sünergia. Tervik on suurem kui koostisosade summa, sest koostisosade vaheline side on ise üks osa — kõige jõuduandvam, sütitavam, ühendavam. Koostöö aluseks on ühine visioon ja eesmärgid.

Meie eesmärgid koolis kasvavad välja meie ühisest missioonist ehk sellest, mis inspireerib meid iga päev laste keskele minema ja nendega koos toimetama. Kui pole teadlikkust missioonist, oma tähtsusest, on naiivne loota, et meie tegevusele järgneb unistustes terendav tulemus.

Tooksin välja mõned tähtsamad eesmärgid ja tegevused, mis võiksid praegu olla kooliarenduse fookuses.

Kooli kõige tähtsam ülesanne on luua lastele arengukeskkond, milles saaks iga laps teadlikuks oma annetest ja huvidest ning kogeks kirega tegemise mõnu. Koolis süvendatakse arusaamist sellest, kes me oleme ja millele oleme pühendunud. 80 protsenti õppeprotsessi tegevustest liigitub loomise, uurimise, katsetamise või avastamise alla.

Kasvatus– ja õpetamisprotsessi käsitlemise paradigmade ühtlustamine.

Laste kasvukeskkonda kujundavad täiskasvanud on oma väärtushinnangud ning alusprintsiibid kujundanud oma arengukeskkonnast, kasvatusest sõltuvalt. Tähtis on arutleda üheskoos koolis ja perekonnas kasvatamise ja õpetamisega seotud teemade üle, lugeda asjaomast kirjandust ja osaleda koolitustel.

Õppimine tuleb siduda praktilise väljundiga, nende tegevustega, millega tuleb lastel tulevikus reaalselt kokku puutuda.
Teadmine ja oskus kinnistub praktilise tegevuse kaudu, millel on igapäevaelus oma mõte. Õppimise ja õpetamise võimalikkuse aluseks on usalduslik kontakt. Usalduse võitmise võtmed on muuhulgas eeskuju ja professionaalsus. Oma ala meistrit austatakse ja usaldatakse. Meistrite toomine kooli tegevuste juurde, õppimine nn päriselu vahetus läheduses.

Lapse huvide, annete, kutsumuse kujunemise süsteemne jälgimine ning toetamine alates 4. eluaastast.

Tuleks kaotada piirid lasteaia ja kooli vahel. Et juhtida ja õpetada last oma õppimist ise juhtima, peame tema arengut tundma juba esimestest teadlikult tehtud õpisammudest alates. Loome õpilaste arengu jälgimiseks arenguportfoolio, mis sisaldab lapse töid ja tegemisi, eneserefleksiooni, hinnanguid oodatud pädevuste kujunemise kohta. See on aluseks õpilasele nn oma õpinguraja koostamisel. Selline personaalse arengu jälgimine ja tagasisidestamine asendab tulevikus tänast hindamist. Siinkohal on heaks näiteks Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi eksperdihinnangute süsteem, mida kasutame täiendatud kujul ka Vormsi koolis. Iga õpilase arengut jälgitakse süsteemselt kogu õpingute aja jooksul kaheksas kategoorias.

1. Akadeemiline tase — näitab õpilase õpitulemusi, õppematerjali omandamise taset antud aines.
2. Võimekus — näitab õpilase potentsiaali ja eeldusi omandada õppematerjal antud aines.
3. Tööoskus — näitab õpilase oskust õppematerjali üldistada, meelde jätta ja oma tegevust planeerida antud aine omandamisel.
4. Kvaliteetselt omandamise tempo — näitab teadmiste, oskuste, vilumuste omandamise kiirust antud aines käesoleval õppeaastal.
5. Tahe ja enesedistsipliin — näitab õpilase oskust ennast teadlikult pingutada ja mobiliseerida antud aine omandamiseks; ennast juhtida lähtudes kokkulepitud normidest.
6. Huvitatus — näitab õpilase huvitatust töötada omal initsiatiivil, õpetaja juhendamisel või ainult õpetajate ja vanemate sundusel antud õppeaines.
7. Suhtumine kaasõpilastesse — näitab õpilase hoiakut kaasõpilaste suhtes.
8. Kaasõpilaste suhtumine õpilasse — näitab õpilase kuuluvust kollektiivi antud aine tundides (kas suhtleb aktiivselt kõigi kaasõpilastega või on kõrvale jäetud, tõrjutud).

Esimesed neli moodustavad akadeemilise indeksi, järgmised kaks motivatsiooni indeksi ja viimased kaks sotsiaalse indeksi. Eri andega laste arendamine peaks toimuma keskkonnas (loe: koolis), kus on loodud kompetents ja tingimused.

Reprodutseerivalt õppimiselt üleminek valdavalt teadmusloomele, uurimuslikule, probleem– ja projektõppele.

Õpetajail tuleb õppida asjaomaseid meetodeid koostöös kolleegidega rakendama. Õppekeskkonda tuleb laiendada, suurendada õppekäikude, praktiliste–päriseluliste ülesannete arvu. Loengu kuulamiseks või lihtsama teoreetilise ülesande õppimiseks ei pea õpilased ilmtingimata koolimajas viibima. Klassiruumist saab ennekõike katsetamise, suhtlus– ja koostööoskuste lihvimise koht.

Tehnoloogia võimaldab muuta õppeprotsess mitmekesisemaks, diferentseerida õppetööd, järgides õpilase individuaalset arengut, rakendada eneserefleksiooni ja parandada tagasisidestamise võimalusi. Eesmärk on viia õpilaste IKT kasutamise pädevus sellisele tasemele, et digitaalne kirjaoskamatus ei saaks enesearengu takistajaks.

Esimeses kooliastmes võiksime julgemalt kasutada eriealiste laste õpperühmi ning teemapõhist üldõpetuse mudelit. Õpilane ei peaks küsima, mis tunnid meil homme on, vaid mida me homme teeme–õpime. Koolis ei räägita enam klassidest, vaid kolmeaastastest õppeperioodidest.

Teises ja kolmandas kooliastmes arvestatakse õpperühmade moodustamisel õpilaste andekuse, isiksusetüübi ja ainevaldkonnaga.

Rühmad muutuvad vastavalt vajadusele.

Ainekavade koostamisel ja rakendamisel keskendutaks neljale õpilase jaoks olulisele pädevusele.

Esiteks inimeseks olemine ja kutsumus — alusprintsiipide mõistmine ja enesearendus.

Ülimalt tähtis on, et õpilane mõistaks hiljemalt põhikooli lõpuks, et sellised printsiibid, nagu ausus, ausameelsus, aupaklikkus, suuremeelsus, mõõdukus, ustavus, vastutus, headus, hoolivus, empaatilisus, eneseväärikus, pühendumus ja töökus, on õnneliku elu aluseks.

Teiseks enesearenduse oskus — ettevõtlikkus probleemide lahendamisel, aktiivsus, eneseregulatsioon, õppimine ja pidev harjutamine.

Kolmandaks kirjaoskus (eesti keel ja inglise keel koos mitmikkirjaoskusega, kultuuriline ja digitaalne kirjaoskus) — vajadus ja oskus mõtestatult ning mõttemaailma rikastavalt lugeda (kirjanduslik tarkus), kirjalik ja suuline eneseväljendus (vestlustarkus), kultuurikonteksti mõistmise oskus, info– ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise oskus, tehnoloogiaga „vestlemise”, programmeerimise põhialuste mõistmine.

Neljandaks matemaatilise mõtlemise oskus — induktiivne ja deduktiivne mõtlemine, sümbolite mõtestamine, mudelite äratundmine ja loogika.

Oleme koolihariduse paradigma muutumise pika tee alguses ja minna tuleb kohe täna. Mida varem me sellest aru saame ja eelkõige iseendaga mõttetalgutega maha saame, seda parem meie lastele.

Veikko Kõrv, Vormsi kooli direktor, füüsikaõpetaja

Artikkel on koostatud konverentside ja koolituste materjalide ning isiklike kogemuste põhjal.