Eestis on Statistikaameti andmetel tööga hõivatud umbes 621 000 inimest. See tähendab, et iga teist Eestis elavat inimest mõjutab otseselt töökeskkonna ja töösuhete olukord Eesti ettevõtetes, kirjutab tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu (pildil).
2013. aastal toimus üle 4000 tööõnnetuse, 20 inimest hukkus. Need arvud on lubamatult suured. Paljuski peegeldavad need numbrid kokkuhoidu ohutu töökeskkonna pealt või töötaja suhtumist ohututesse töövõtetesse.
Ohutu töökeskkonna pealt kokku hoidmine ei mõjuta aga ainult töötajat ja tööandjat, vaid ühiskonda tervikuna. Kahekümnest eelmisel aastal hukkunud töötajast kõik olid, kas emad või isad, õed või vennad, kellegi sugulased, tuttavad või naabrid. Ühe inimese kaotus mõjutab paljusid, mille tõttu on ka üks tööõnnetuses hukkunud inimene liiga palju.
Tööohutuse tagamine algab elementaarsete ohutusnõuete täitmisest ning mõtteviisist, et ükskõik millise töö tegemisel tuleb esmalt tagada ohutus. Tööandja võib osta parimal tasemel kiivri ning muretseda turvarakmed, aga neist pole mingit kasu, kui töötaja neid ei kasutada. Selle aasta alguses surma saanud ventilatsiooni paigaldaja on üheks kurvaks näiteks, kus elementaarne tööohutus oleks päästnud inimese elu. Ehitaja kukkus kuue meetri kõrguselt betoonpõrandale, kuna ei kasutanud turvavarustust. Tööandja oli tellinud töölava, mis oleks muutnud selle kõrgtöö ohutumaks, kuid tööga alustati enne kui lava kohale jõudis. Lisaks olid hukkunud töötajal kaasas turvarakmed, mis ootasid aga kasutult autos.
Kuid tööõnnetustest rääkimine on juba tagajärje nentimine. Ennetus saab tööinspektsiooni märksõnaks ja eesmärgiks, samas jätkates traditsiooniliselt järelvalvet.
Tööinspektsioonist peab saama senist enam nõuandev partner turvalise ja toetava töökeskkonna loomisel. Teisisõnu on oluline, et tööõnnetusi ja õiguste rikkumisi üleüldse ei toimuks – ka siin kehtib printsiip, et ennetus on alati odavam kui tagajärgedega tegelemine. Koostöös tööandjate ja töötajate esindajatega valime alates käesolevast aastast välja töökeskkonna poolest probleemse majandusharu.
Tööinspektsioon analüüsib töökeskkonna olukorda selles majandusharus ning arutab seda koos selle sama sektori tööandjate ja töötajate esindajatega ning edastab soovitused, mis osas ja kuidas töökeskkonda turvalisemaks muuta.
Teise ennetava tegevusena oleme ette valmistamas tööandjatele suunatud võimalust kutsuda oma ettevõttesse tööinspektsiooni konsultant, kes analüüsib ohutegureid ja annab nõu, kuidas muuta töökeskkond ohutumaks. See võimalus oleks tööandjale tasuta. Leitud puudused ja rikkumised ei too kaasa tööandjale karistust. See on aus mäng, eesmärgiga säästa Eesti suurimat varandust, inimesi.
Ennetava tegevuse juures jätkame ka traditsioonilise järelvalvega, kus peame olema karmid, aga õiglased. Koostöös tööandjatega peame püüdma sinnapoole, et ettevõttes tööinspektorite tehtud järelevalvel oleks pikem mõju. Hetkel esineb tihti olukord, kus tööandja küll kõrvaldab inspektori tuvastatud rikkumised, kuid arvab, et sellega tegevused ohutu töökeskkonna nimel on lõppenud. Tööohutuse tagamine on pikk ja kestev protsess, millest tulenevalt peaks tööandja analüüsima ise, mil moel oma ettevõttes korraldada tööd nii, et oht töötajate tervisele oleks minimaalne. Inspektorid peavad püüdma suunata tööandja mõtlemise teele, et ta mõistaks et tema ettevõtte töökeskkonna olukord oleneb ennekõike ikka tema enda ja tema töötajate tegevusest.
Lõpetuseks tooksin sisse statistikat, mida tööõnnetused Eesti ühiskonnale maksma lähevad. 2013. aastal maksis Haigekassa tööõnnetushüvitist välja üle 2,7 miljoni euro ning kokku hüvitati 118 109 päeva, mis teeb keskmisel 21,6 päeva ühe hüvitatud õnnetuse kohta. See on kuluks nii meie ühiskonnale kui ka tööandjatele, kelle töötajad ennast ravima peavad.
Siit ka argument tööinspektsiooni uuele suunale: ennetus on alati odavam kui tagajärgedega tegeleda.
Maret Maripuu, tööinspektsiooni peadirektor