Reportaaž: Usin õhupallipuhuja ja orjade šokolaad

Olen pärast puhkust esimest päeva tööl. Toimetus saadab mind objektile — sotsiaaldemokraatide europarlamenti valimise kampaaniale Haapsalu kaubamaja ette.

Neile teeb nalja, et ajan Eiki Nestori, kes sotsidega Haapsalus askeldab, sassi tema poja Siim Nestoriga, kes mängib Raadio 2s suurepärast indiemuusikat. Eesti poliitika on mu jaoks tundmatu maa, igavad lipsud ja üleväsinud näod.

Haapsalu kaubamaja ees on punane telk. Riigikogu esimees, kõige pikema staažiga parlamendiliige Eiki Nestor puhub õhupalle ja ülejäänud tema ümber on suurepärases tujus. Kampaaniainimesed pakuvad kausiga loteriipileteid ja lubavad, et iga loos võidab.

Järgmine hetk ongi mul käes õhupall ja šokolaad, millel vanasõna: “Kus viga näed laita, seal sots tuleb ja aitab.” Julge väide ja ümberkäimine vanasõnaga. Järgmiseks kuulen: “Tasa sõuad, sotside valimiseni jõuad”.

Mul pole aimugi, mida poliitikud teevad, kuhu püüdlevad ja miks. Algselt olla nad rahvateenrid olnud, aga täna… annavad šokolaadi. Ja kutsuvad üles tegema teadlikke valikuid.

Kes on näinud filmi „Šokolaad”, teab, et enamikus kakaoistandustes töötavad lapsorjad. Sotside šokolaadi peal fair trade’i märki ei ole. Söön ebateadlikku šokolaadi ja olen kaasosaline orjanduses.

Kui lavastaja ja ajakirjanik Aivo Paljasmaa võtab loosi, on tema sõnumiks: “Tee seda, mida armastad, mitte seda, mida pead.” Asi läheb prohvetlikuks. Paratamatult tekivad küsimused enese poliitiliste aadete kohta. Avastan taas, et olen apoliitiline, ega suuda sotside kampaaniat mitte kuidagi enese jaoks lahti mõtestada, vaatamata innustunud poliitikutele enda ümber.

Miks nad siin on? Arvatavasti selleks, et valijate poolehoidu võita. Mida nad üleüldse teevad? Valitsevad. Keda? Rahvast. Miks? Ma ei tea. Kas inimhulgad on rumalad ja ei suuda end ise valitseda?

Ja märkamatult on rinnas silt “Tugev meeskond”. Üks proua läheb mööda, tal palutakse võtta loteriipilet, mille peale proua manitseb, et ärgu nii palju raha raisatagu.

Järgmine proua keeldub üldse kõigest.

„Ei taha, mina nii vana ja haige, hea, kui kojugi jõuaks,“ räägib ta poolomaette ja sammub edasi.

Veel üks proua räägib, et tema läheb ikka valima, aga kindlalt ei ütle, keda, võib–olla isegi sotse. Inimeste reaktsioonid mulle meeldivad, teatud Eesti ehedus annab end näole.

Lähen räägin Eiki Nestoriga, ta on usinalt ametis oma õhupallidega, aga ütleb paar sõna ikka. Imestan, kas sellisest kampaaniast kasu ka on, temagi ei oska kindlalt arvata, aga teised usuvad, et on.

„Paljud pole valikut teinud ja kui reklaami pole, siis tänavakampaanial on mõtet küll,“ räägib ta.

Telgis peaks olema veel üks naispoliitik — Marianne Mikko. Lähen räägin ühe naisega juttu, lootes, et see on tema.

Panen täielikult mööda, selgub, et Mikko jõuab alles hiljem. Nestor kutsub kõiki 5. mail sotsiaalmajja, kus Kuressaare linnapea Hannes Hanso peab loengut oma reisikogemustest ja selle taustal räägib ka europarlamendist. Nestoril on kahju, et nii vähe inimesi üritustel käib.

„Inimesed on poliitikast võõrdunud või neil on kõrini,“ arutleb ta.

Igav on, võin talle kohe öelda. Demokraatia oma algses toores vormis oli ju rahvavõim, aga appi tuli retoorika ja see, kelle sõnades rohkem väge, pääses valitsema. Nüüd kohtab harva mõnda vägevat kõnemeest või kõnet, mis miskit õilist ellu ärgitaks. Hall ja igav nagu hallvanakesed muinasjutus „Röövlitütar Ronja”.

„Kui 20 inimest tuleb, on hea, tegema peab ja loodame, et läheb asja ette,“ räägib Nestor poliitilistest üritustest.

„Kehtima jääb see, et keegi vihastab, kui telki näeb, ja keegi rõõmustab,” räägib sotsiaaldemokraatide Läänemaa piirkonna aseesimees Heli Kaldas.

Kas sellest ka kasu on, ei tea keegi neist, kellega räägin, kindlalt öelda. Kas rahvanarrus ja palagan või tõsine töö, mis vajab tegemist? Küsimus on retooriline.

Fotod: Arvo Tarmula