Vene raadiojaama Ehho Moskvõ blogis küsis analüütik Andrei Piontkovski, kas lääs on valmis surema Narva eest. Lahtiseletatult: kas NATO hakkab sõdima Venemaaga Eesti ja Läti pärast. Piontkovski vastus oli eitav, kuid ta lisas, et Narva-sugust dilemmat ei tohigi kunagi tekkida – vastasel korral laguneb NATO ja kaob USA kui suurvõimu usaldusväärsus, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik Erkki Bahovski.
Piontkovski lugu on vaid üks näide, kui palju on Narvast nii meil kui ka mujal kõneldud. Valdavalt vene elanikkonnaga Narva pole saanud kodumaise ja rahvusvahelise pressi tähelepanu mitte kunagi nii palju kui praegu.
Põhiküsimuseks teadagi, kas narvalased kavatsevad sarnaselt Ukraina separatistidega korraldada enesemääramisreferendumi, mis viiks siis pikemas perspektiivis ühinemisele Venemaaga. Ja kui viidata Ukraina stsenaariumile, siis seda kõike mõistagi „roheliste mehikeste“ abiga. Küsimus ei ole siiski puhtteoreetiline, sest 1993. aastal toimus Narvas samasugune referendum, mis kuhugi ei viinud.
Narvalasi tundvad inimesed on mulle öelnud, et põhimõtteliselt võib Narvast hea tahtmise korral leida igasuguseid vastuseid: Eesti poolt, Eesti vastu ja ka neid, mis soovivad lihtsalt enda rahulejätmist. Narvalaste arvates on Vladimir Putinil õigus, aga siinne olukord pole Ukrainaga võrreldav.
Palju on räägitud sellest, et Eesti on NATO liige ja juba ainuüksi sellepärast pole Ukraina stsenaarium ei Narvas ega mujalgi mõeldav. Vähem on räägitud, et Narva kuulub koos Eestiga Euroopa Liitu. 1. mail 2014 möödus kümme aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga ja see on narvalaste ja laiemalt idavirumaalaste elu – julgen väita — päris tublisti muutnud.
Euroopa Liit on Ida–Virumaale ja Narvale eraldanud sadu miljoneid eurosid. Ennekõike annab Euroopa Liidu toetus tunda veemajanduses, mis on tähendanud puhta joogivee saabumist. Ida–Virumaa keskkonda aitasid puhtamaks muuta ka Kohtla–Järve ja Kiviõli poolkoksiprügilate sulgemise projektid, mille kogumaksumuseks on 45,7 miljonit eurot. Põllumajanduses on Ida–Virumaa saanud eelmisel eelarveperioodil, 2007–2013, üle 51 miljoni euro.
Vahest kõige suurema kõlapinnaga on narvalastele Euroopa Liidu toetus Narva bastionide taastamisel.
Toetusi on muidugi veel ja on oluline teada, et need jätkuvad ka järgmisel ELi eelarveperioodil, 2014–2020. Narvalased pole üksnes Eesti, vaid ka Euroopa Liidu elanikud.
Samas ei ole mõtet silmi kinni panna ja arvata, et elu Narvas on roosamanna. Kindlasti mitte. TÜ Kolledži direktor Katri Raik kirjeldab oma suurepärases raamatus „Minu Narva” elu keerdkäike selles linnas. Sulev Keedus on maalinud suhteliselt lohutu pildi oma dokumentaalfilmis „Varesesaare venelased”. Ja siis Kreenholmi (tõlkes ongi ’varesesaar’) lugu, mis ilmselt kõikidele narvalastele hinge läheb. Probleeme on, seda võisin kogeda ka ise paar aastat tagasi Narvas käies.
Taiplikum lugeja kahtlustab juba, et äkki ehitasin ma terve loo üles vastandamisele — kuidas Euroopa Liit Narvas teeb ja kuidas Eesti riik ei tee. Need asjad ei seisa siiski üksteisest lahus, sest esiteks on Eesti Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja teiseks eeldavad Euroopa Liidu projektid ja nendest tõukuvad toetused Eesti enda omafinantseeringut. Euroopa Liit pole andnud 100 protsenti rahast.
Lisaks on toetusi aidanud hankida ja hallata lugematud ametnikud Eesti erinevatest ministeeriumidest. Last but not least: märtsis kohtusid Narvas Põhja–ja Baltimaade ning Visegradi riikide välisministrid. Ilma Euroopa Liidu liikmeksolekuta oleks säärase kohtumise korraldamine olnud hulga raskem.
Üldiselt mulle ei meeldi hirmutamistaktika, kuid Narva puhul võiks mõelda ehk ka kahele alternatiivsele stsenaariumile. Esiteks, kui Eesti ei oleks Euroopa Liidus, kas narvalaste elu oleks kuidagi parem?
Teiseks: mis siis, kui oleks käivitunud 1993. aasta must stsenaarium ja Narvast oleks saanud Transnistria või Abhaasia sugune külmutatud konflikt? Selle lahenduse alastsenaarium — arvestades Krimmi sündmusi — oleks olnud Narva ühendamine Venemaaga.
Kas Narva olukord oleks tõesti kuidagi teistsugusem olnud?
Ilmselt vastataks mulle, et narvalaste elu oleks parim, kui jätkunuks Nõukogude Liit. Aga ajalooliste alternatiivide seast ei tule Nõukogude Liit siiski enam kõne alla, sest seda lihtsalt enam ei eksisteeri. Nii võiks ju Narva ajaloo ekstrapoleerida veelgi kaugemale ajalukku ja mõtiskleda Põhjasõja, Rootsi aja jt ajalooliste perioodide alternatiividest. Jah, tõepoolest, Rootsi ajal oli ju plaan teha Narvast Rootsi teine pealinn.
Kümme aastat Euroopa Liidus on Eestit, sealhulgas Narvat, muutnud. Usun, et paremuse poole. Ma ei tea, missugused tulevad järgmised kümme aastat, kuid üldiselt kehtivad põhitõed igal pool ja igal ajal: kui oled ise tegija, tuleb raha ja heaolu sinu juurde.
Erkki Bahovski, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
