Populaarse ansambli Svjata Vatra solist ukrainlane Ruslan Trochynskyi usub Ukraina tulevikku, sest rahvas ei lepi enam endise eluga.
Kui palju Te Eestis elades ja oma muusikat tehes jõuate jälgida, mis Ukrainas toimub?
Iga päev jälgin. Loen uudiseid, suhtlen sõpradega Ukrainas. Kõik, mida näen ja kuulen, paneb mu südame valutama. See on minu kodumaa, seal on minu sugulased ja sõbrad, ma pean teadma, kas nad on elus või mis on nendega juhtunud.
Minu isa elab Donetskis, seal on palju mu isapoolseid sugulasi. Praegune on väga pingeline etapp meie elus.
Suurema osa oma elust olen elanud Kiievis, 5. eluaastast peale. Olen Maidanil jalutanud-mänginud, minu konservatoorium on seal, ja see on nüüd tulekahjudest kannatada saanud.
Kas teie sugulasi-sõpru oli ka Maidanil?
Minu üks sugulane, muusik, esines Maidanil. Õigupoolesti on Maidaniga seotud iga kiievlane. Kes ei seisa Maidanil, see kaitseb oma piirkonda.
Kui hea ülevaate toimunust saab Eesti meedia kaudu, millist infot võiks rohkem olla?
Eestikeelne info on hea ja objektiivne, reporterid on ise kohapeal käinud ja häid reportaaþe teinud.
Seda ei saa öelda venekeelse Delfi kohta, seal on asju vales valguses näidatud.
Kui suhtlete Ukrainas elavate sugulaste ja sõpradega, mida nemad räägivad, kuidas asju näevad?
Inimesed tahavad, et Maidanilt alguse saanud protsess läheks lõpuni ja tuleksid oodatud soovitud muu- datused, et riigi elu ei määraks mitte oligarhid, vaid rahvas.
Positiivne on, et inimesed ei ole enam passiivsed pealtvaatajad, nad ei oota enam, et keegi teeks. Nad ise teevad.
Kui head on/olid Ukrainas suhted ukrainlaste ja venelaste vahel? Kas omavahel suheldi, kas oli vaenutsemist?
Nii nagu Eestis, on ka Ukrainas palju intelligentseid vene- lasi, kes hoolivad maast, kus nad elavad. Nad ei taha, et võõras võim sisse marsib.
On ka palju selliseid inimesi, keda võib nimetada nõukogude rahvaks ja keda vahepealsed aastad ei ole karvavõrdki muutnud. Need inimesed ei ole venelased, ukrainlased, eestlased jt – nad on nõukogude inimesed. Nad vaatavad siiani propagandakanaleid, mida isegi Venemaal ei taha keegi vaadata.
Krimmis ei kartnud mitte keegi, et ukrainlased võiksid venelasi ohustada. Kõik käis seal nii kiiresti, et keegi ei suutnud reageeridagi. Ei usutud, et nii võidakse toimida.
Paljud Krimmi venelased juba kahetsevad juhtunut, Venemaa ei suuda kõiki lubadusi täita. Krimmis ei ole tööd. Varsti nad nutavad kõva häälega.
Peame valima oma presidendi ja vajalikud muudatused ellu viima, nii et kõik saaksid aru – on rahu, majandus areneb ja elu edeneb.
Kas Krimm jääbki Venemaale?
Ei jää, loodame, et Ukraina saab Krimmi tagasi – Krimm on Ukraina osa.
Intervjuud saab täies pikkuses lugeda Lääne Elu 12. aprilli paberlehest
