Tõnis Padu haigestus umbes kuu aega tagasi, ööl vastu kolmapäeva lahkus ta jäädavalt. Arhitektiharidus käes, töötas ta üle 20 aasta maakonnaarhitektina. Viimased kümme aastat oli ta linnavalitsuses muinsuskaitseametnik. See tähendas, et muinsuskaitseamet andis osa oma ülesandeid omavalitsusele üle.
Raadiohuvi oli isegi nii suur, et nad sõitsid jalgrattaga Haapsalust Pärnusse raadioosi ostma — Haapsalust ei olnud midagi saada.
Koolibänditehnika aitasid nad kokku seada peaaegu mitte millestki. Tõnis juhendas ka linna pioneeridemajas noorte raadioringi.
Koos pinginaabriga tegid nad jalgratastel ringsõite. Uurisid vanu kirikuid, ehitisi ja võlve. Juba tol ajal pildistas Tõnis palju ja ta oli usin kohe fotod valmis tegema.
Kunstihuvi oli tal ka juba varasest noorusest — linoollõige. Tõnise kavandi järgi on tal koos pinginaabriga raiutud paekivisse meie, 47. lennu lõpetamise aasta. See on nüüd lennu istutatud tamme all.
Tõnis oli koolis arvestatav mälumängur. Suur pidutseja ta ei olnud, aga kui oli mõni ühisüritus, oli fotograaf omast käest võtta.
Et Tõnisel oli palju huvisid, võis juhtuda, et alati ei olnud tal kõik kodutööd tehtud, aga Tõnise loomulik intelligents päästis ta alati kimbatusest. Oma muheda, rahuliku oleku ja tugeva teadmistepagasiga võis ta saada hea hinde ka siis, kui polnud õppida jõudnud. Elvi Puda meenutas, kuidas legendaarne matemaatikaõpetaja Mati Kammiste põrutas kord klassile — olete „nulli” väärt, ja kutsus Tõnise teoreemi tõestama. Tõnis tõi alati kastanud tulest välja ja päästis klassi au.
Harri Karjane meenutas, kuidas nad seiklesid koolimaja katusel, vaatasid linna ja arutasid elu üle.
„Kord veeretasime õhtul suure lumepalli ja lasime alla kukkuda,” rääkis Karjane. „Küll siis hommikul imestati, mis püramiid see on ja rõngas ka veel ümber — rõngas tekkis lumepalli kukkumise löögist.”
Tõnis oli hea sõber, kes tundis kõigi klassiõdede ja –vendade käekäigu vastu huvi. On kohutav kaotada sellist klassikaaslast.
