Täna mälestati Ristil ja Haapsalu toomkirikus emaaltari ees 65 aasta tagust suurküüditamist.
Silva Annuste oli toomkirikusse mälestusteenistusele kaasa võtnud ühe vana vaskkapa. See kapp käis tema isaga Sibetis ära ja isa pidas vajalikuks selle ka koju tagasi tuua. See on nende pere ainuke käega katsutav Siberi–mälestus.
Silva Annuste, neiuna Lepmets on ise sündinud pärast küüditamist Eestis, kui isa oli Siberist juba tagasi.
Tema perekonna lugu sarnaneb tuhandete teiste samasuguste lugudega, kuid samas on iga lugu ainulaadne.
Silva Annuste vanaema oli 1949. aasta 25. märtsi küüditamise ajal 42aastane, viie lapse ema. Tema mees oli juba vangis.
Kui küüditajad tulid, olid kodus vaid kaks poissi, üks 9 ja teine 11. Neil kästi kahe tunni jooksul asjad kokku panna. Poisid ei osanud muud teha kui ladusid padjapüüri sisse taldrikuid.
„Vanaema pahandas elu lõpuni, et kuidas lapsed ometi nii lollid olid, ei võtnud leiba ja liha. Talus oli ju kõik olems,” meenutas Annuste.
Viidigi posid kaheksei Haapsallu. Metsast otsiti üles kolmas vend, Silva hilisem isa, kes oli tol ajal 24. Tema läks poistele järele — kuidas kaks väikest poissi üksi ära viiakse.
Kui vanaema veskilt koju jõudis, oli talu tühi ja kolm last küüdirongi peal.
Vanaema läks oma venna juurde hobust küsima, et Haapsallu lastele järele sõita. Tema enda hobused olid veskilt tulles väsinud.
Onu oli öelnud. „Mis sa nalja teed, ega venelased ole ometi metslased, ega nad lapsi üksi ära vii!”
Vanaema hakkas Oongast hobustega Haapsallu minema, üle 20 km oli sõita. Suure trummi peal kuulis, kuidas rong vilistas. See olnud tema elu kõige jubedam hetk. Ta olnud vankris põlvili maas ja palunud, et rong ei läheks minema, et ta jõuaks lastele järele. Ta jõudis.
„Maailm ei ole palju muutunud,” ütles Tiit Salumäe Ukraina sündmustele viidates. „See, mis juhtus meiega, võib juhtuda millal iganes nii meie kui ka teiste rahvastega.”
Memento Läänemaa juht Arnold Aljaste andis emaaltari ees 16 küüditatule üle selle aastapäeva meenutuseks tehtud mälestusmärgi.
Aljaste sõnul saavad kõik küüditatud endale sellise märgi, kui nad endast teada annavad. Märgid antakse siis üle 14. juunil. Sel päeval 1941 küüditati Siberisse suur osa Eesti eliidist, kokku 10 000 inimest.
Praost Tiit Salumäe tegi Mementole ettepaneku, et küüditamist meenutav märk võiks olla ka emaaltari kõrval seinal. Seal on juba 2001. aastal president Lennart Meri asutatud Murtud Rukkilille märk, mille president andis represseerituile ja represseeritutega võrdsustatud isikuile.
Fotod: Arvo Tarmula
