Tuletan meelde, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) Läänemaa piirkond toetas avalikult vabatahtlike kaasamist volikogude töösse. Pärast valimisi pakkus tuttav Reformierakonnast, et minagi võiksin osaleda. Andsin nõusoleku ja jäin ootama kutset vastavatelt ametimeestelt. Kuid selle asemel tuli läbi ajakirjanduse teade võimalusest volikokku vabatahtlikuna registreerida. Otsustasin seda mitte teha. Miks?
Linnapea tööstiil meeldib mulle. On sõnakindel mees. Mitte nagu mõni, kes ainult keerutab või udutab. Kuid on teisi, kelle tegevus pole vastuvõetav – mitte ainult minule, vaid ka paljudele kaaskodanikele. Nüüd on see mees isegi fraktsiooni juht. Siinkohal tekib küsimus, kas tal on üldse õigus kuuluda volikogusse. Minu teada, vastavalt korruptsioonivastasele seadusele, omavalitsuse allasutuste töötaja ei tohiks kuuluda volikogusse. Aga meie linnas võib. Vähe sellest, volikogu määras ta isegi kontrollima oma haldusalaga seonduvat. Selline arusaam ei sobi kokku minu õiglustundega ega luba nende inimestega ühes paadis olla.
Kui eelnevatel valimistel olen kogunud hääli enam, kui vähemalt pooled volinikest, siis seekord läks kehvemini. Üks oluline põhjus oli see, et murdsin valimistele eelneval perioodil puusaluu ja kui liikuma pääsesin, käisin kepiga. Paljud lubasid valimistel minu poolt hääletada, kuid isekeskis arvati ilmselt: milleks seda santi toetada. Ka erakonna nimekiri jäi lühikeseks. Võimalik, et see oli minu jaoks viimane katse volikokku pääseda. Vanust on juba piisavalt, kuigi teadmistest puudu ei tuleks. Näiteid vanemaealiste tegutsemisest on siiski küllaga. Toon ühe: Giorgio Napolitano valiti 88-aastaselt uuesti Itaalia presidendiks, sest temast paremaid kandidaate lihtsalt ei leitud. Seega, aega nagu veel oleks – 15 aastat.
Kuid arvan, et olen nii mõndagi saavutanud ja aeg on veeta rahulikult vanaduspäevi. Elu on olnud üsna keeruline. Kui töötasin Lääne Kaluri laevastikus, kubises osakond KGB kaastöötajatest ja mul polnud mingit võimalust oma teadmisi täielikult rakendada. Ei aidanud isegi enese ehtimine punaste sulgedega. Ikka leidus tähelepanelikke kodanikke, kes üritasid sind tuleriidale saata. Arvan, et nende püüdlused polnud siiski niivõrd võõrvõimu teenimine, kuivõrd omakasupüüe. Vahel õnnestus nende haardest ajutiselt vabaneda. Näiteks Rohuküla sadama taastamine pärast pool sajandi seismist purukspommitatuna või Rukkille mängude kahekordne võistkondlik võitmine kergejõustikus.
Haapsalus – vastavalt Keskerakonna ja Reformierakonna koostööleppele – tuleks vabatahtlikud volikogu töösse kaasata. Arusaam, et nad küsivad töötasu, on naeruväärne – nad on ju vabatahtlikud. Küsimus on pigem Reformierakonnas ja juhtpoliitikutes, kes salastaks isegi kõigi riigikogu komisjonide tegevuse 30 aastaks. Paistab, et seda siiski ei juhtu. Ka vabatahtlikud saavad oma tööd alustada. Meie erakond toetab nende tegevust igal juhul. Oma ala asjatundjad kuluks linnale igati marjaks ära.
Endel Susi
EKRE juhatuse liige
linnapea on sõnakindel mees- pole veel siiani temas sellist joont kohanud ja ega see p..se ja p..se mind ka ei veennud!
Susi on ehe näide inimesest, kes ei jaga maailma asjadest ööd ega mütsi aga muudkui õpetab teisi. 20 aastat sama juttu, kas ära juba ei väsi…