Haapsalu ja Ridala tasuta bussisõidu plaan luhtus

Haapsalu linna ja Ridala valla plaan muuta kolmel bussiliinil sõitmine kõigile piletivabaks ei teostu, sest majandus- ja kommunikatsooniministeerium ei luba maavalitsustel omavalitsustega tasuta ühistransporti võimaldavat kokkulepet sõlmida.

Ministeerium saatis maavalitsustele kirja, milles selgitas, miks ei saa omavalitsustes Haapsalu ja Ridala idee näitel ühistransport olla tasuta.

“Kirjavahetusest selgub, et tasuta ühistranspordile tõmmatakse Partsu poolt poliitiline sein ette,” kommenteeris majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kirja Haapsalu linnavolikogu esimees Jaanus Karilaid. “Matemaatika soosib igati piletita sõitu kõigile, aga Parts ähvardab kogu dotatsiooni mehhanismi siis Haapsalu kahjuks ümber arvutada.”

“Juhan Partsi ajal Haapsallu tasuta sõitu ei tule, sest sõda majandusministeeriumiga käiks täna meile üle jõu, oleks linnale lihtsalt kahjulik,” lisas Karilaid. “Kui vaadata arve, siis on selline suhtumine arusaamatu ja poliitiliselt väiklane.”

Haapsalu linna ja Ridala valla juhid tegid 4. septembril maavanemale ettepaneku alustada kõnelusi, et Haapsalu kolmel linnaliinil võiks bussisõit olla tasuta.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kiri maavanematele

Linnaliinide korraldamisega seotud muudatustest uue ühistranspordiseaduse jõustumisel

Austatud maavanemad
Käesoleva pöördumise eesmärgiks on juhtida teie tähelepanu riigikogu menetluses oleva ühistranspordiseaduse eelnõu (edaspidi ÜTS eelnõu) jõustumisega kaasnevatele muudatustele linnaliini bussivedude korraldamisel, tagamaks piisav ettevalmistusaeg liiniveo ümberkorraldusi puudutavate kokkulepete sõlmimiseks riigi ja seotud omavalitsuste vahel.

Samuti soovime anda suuniseid kehtiva ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 29 lõigete 3 ja 4 alusel omavalitsuste poolt sõidusoodustuste andmise regulatsiooni rakendamiseks, et tagada üleriigiliselt eri piirkondade sõitjate võrdne kohtlemine ning riigieelarvest bussitranspordi toetamiseks eraldatava toetuse eesmärgipärane kasutamine.
1. Vastavalt ÜTS § 2 punkti 8 määratlusele loetakse linnaliiniks sõitjate vedu liinil, mille liikumistee ning selle alg- ja lõpp-punkt asuvad sama linna haldusterritooriumil. Sama seaduse § 5 lõike 1 punktide 3 ja 6 kohaselt on omavalitsusorgani ülesandeks kujundada valla või linna ühistranspordi liinivõrku, sõlmida vedajatega avaliku teenindamise lepinguid ning korraldada avalikke konkursse vedajate valimiseks avalikule liiniveole.

Praktikas ei ole maakonnakeskustes sõitjate regulaarveo selline korraldamine, kus ühissõiduki liikumistee jääb rangelt ühe omavalitsusorgani piiridesse, sageli mõistlik, kuna mitmed teenindusasutused ning olulised tööandjad paiknevad ka väljaspool linna haldusterritooriumi, kuid samas siiski linnale lähedal. Seetõttu on mitmes maakonnakeskuses korraldatud bussiliiklus selliselt, et peamiselt linna haldusterritooriumil sõitvad ja peamiselt linna elanike liikumisvajaduse rahuldamiseks käigus olevad liinid ulatuvad osaliselt ka naaberomavalitsuste territooriumile, tagades seeläbi ligipääsu väljaspool linna haldusterritooriumi paiknevatele teenindusasutustele ning töökohtadele.

Ajalooliselt kujunenud korralduslikel põhjustel ning ÜTS-is sätestatud linnaliini definitsioonile jäigalt tuginedes on tänaseni näiteks Rakveres, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus ja Põlvas linnaelanike teenindamiseks käigus bussiliinid, mida teenindatakse maavalitsuste poolt sõlmitud avaliku teeninduse lepingute (ATL) alusel ning millel vedu toetatakse suures osas riigieelarvest. Eelnimetatud maakonnakeskustes käigus olevate bussiliinide kogu läbisõidust moodustab linna haldusterritooriumil toimuv vedu kohati kuni 94%, kusjuures nn linnalähiliinide liinigruppides on ka liine, mille kogu marsruut jääb linna haldusterritooriumile.

Selliste liinide riigipoolne finantseerimine ei ole kooskõlas seaduse mõttega, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada kohaliku elu korraldamise vajadustest lähtuvat ühistransporti ning maavalitsus peab omakorda tagama omavalitsusi ja maakonna tõmbekeskusi ühendava laiema teenindusareaaliga maakondliku liinivõrgu.
Seetõttu on ÜTS eelnõus täpsustatud liiniveoliikide definitsioone lähtuvalt erinevate veoteenuste tegelikust iseloomust ning ÜTS eelnõu kohaselt on peamiselt ühe omavalitsuse elanikele suunatud linna- või vallaliini tunnustega avaliku liiniteenuse rahastamine üheselt asjaomase omavalitsuse ülesanne. Eelnõu kohaselt loetakse valla- või linnaliiniks sellist liini, mille peatused asuvad peamiselt sama valla või linna haldusterritooriumil. Seejuures võetakse valla- ja linnaliini ning maakonnaliini eristamisel arvesse ka teisi nimetatud liini iseloomustavaid näitajaid, eelkõige sõiduplaani, sõitjate põhilist sihtgruppi, peamist teeninduspiirkonda ja ühissõiduki tehnilist vastavust selle liini teenindamiseks.

Uus ühistranspordiseadus jõustub eeldatavalt 2014. aasta jooksul, misjärel ei saa enam ülalnimetatud maakonnakeskuste bussiveoteenust, mis on oma olemuselt suunatud peamiselt ühe omavalitsusega piiritletud teeninduspiirkonnale ning sama omavalitsuse elanikest moodustuvale sõitjategrupile, käsitleda maakonnaliinidena. Seaduse muudatuse jõustumisel on omavalitsused kohustatud asuma täitma eelkirjeldatud liinide korraldamise ja rahastamisega seotud ülesandeid, mistõttu on oluline tagada, et omavalitsused arvestaksid järgnevate aastate eelarve koostamisel kaasnevate kuludega.

Kuna maavalitsuse ja vedajate vahel sõlmitud kehtivate ATL ennetähtaegne lõpetamine ei ole alati otstarbekas, siis võib veoteenuse osutamine teatud juhtudel jätkuda olemasolevate lepingute alusel kuni nende kehtivuse lõppemiseni. Küll aga peab suurenema omavalitsuste poolne osalus liiniveo kulude katmisel liinide osas, kus linna haldusterritooriumil teenindataks peamiselt linnaelanikke. Samas, nt Rakvere ja Põlva linnalähiliinide teenindamiseks sõlmitud ATL-d lõppevad 2014. aasta lõpul, mistõttu tuleb vastavates linnades käivitada juba praegu menetlusprotsessid uute ATLide sõlmimiseks linnade poolt.

Palume maavanematel algatada käsitletava teemaga puutumust omavate linnade juhtorganitega läbirääkimised kõnealuste nn linnalähiliinide korraldamisega seotud funktsioonide omavalitsustele sujuva üleandmise ettevalmistamiseks.

2. Seoses käesoleva aasta teises pooles mitmes maakonnas tõusetunud ettepanekutega tasuta ühistranspordi kehtestamiseks, anname suunised ÜTS § 29 lõigete 3 ja 4 korrektseks rakendamiseks.

Meile teadaolevalt on mitmes piirkonnas välja pakutud lahendused, mille kohaselt kompenseeriksid omavalitsused tasuta ühistransporditeenuse kehtestamiseks riigieelarvest toetavata bussiliikluse kuludest üksnes selle osa, mis käesoleval hetkel laekub piletitulust. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kindlasti ei aktsepteeri sellesisuliste kokkulepete sõlmimist riiki esindavate maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste vahel.

Sõidupileti hind on üks mitmest faktorist, mis mõjutab ühistranspordi kasutatavust. Seega on piletihindade alandamise või teatud sihtgrupile soodustuste kehtestamisega võimalik suurendada ühistranspordi kasutajate arvu. Seejuures tuleb tagada, et teatud sihtgrupile sõidusoodustuste kehtestamine ei alandaks liiniveo tulubaasi ega tooks seeläbi kaasa vajadust kehtestada soodustamata isikutele ebaproportsionaalselt kõrgemaid piletihindasid. Punktis 1 käsitletud linnalähiliinide puhul on kehtestatud mitme omavalitsuse poolt teatud sihtgrupile (õpilased, pensionärid) sõidusoodustusi, mille kehtestamise tõttu saamata jääva tulu peab omavalitsus vastavalt ÜTS § 29 lõikele 3 kompenseerima. Tänase seisuga ei kata aga kohalike omavalitsuste poolne toetus alati isegi nende poolt rakendatavaid soodustusi täiel määral, mistõttu eraldatakse rohkem vahendeid riigieelarvest ning hoitakse sõidupiletite hindu kõrgemal tasemel kui see oleks võimalik proportsionaalsete toetuste eraldamisel kohalike omavalitsuste poolt. Viimatinimetatud väidet kinnitab asjaolu, et mitme maakonna linnalähiliinide tulu ja sõitjate arvu statistika põhjal on ühe soodustatud isiku eest laekuv kohaliku omavalitsuse kompensatsioon väiksem kui ühe soodustamata tavasõitja kohta laekuv piletitulu.

Avaliku liiniveo piletihindade mõningase alandamise (või piletihindade tõstmise vältimise) üheks võimaluseks oleks näiteks omavalitsuse poolt oma eelarvest praegusest enam eraldada toetusi liiniveoks, mis kataks täielikult kehtestatud sõidusoodustused (õpilased, pensionärid) ning võimaldaks alandada sõidupiletite hindu soodustamata tavasõitjatele. Täiendav toetus kohalike omavalitsuste poolt ÜTS § 29 lõike 3 alusel kehtestatud sõidusoodustuste proportsionaalseks kompenseerimiseks nõuaks ilmselgelt ka oluliselt vähem vahendeid kohalikust eelarvest kui seda teeb tasuta ühistranspordi korraldamine ja annaks positiivse tulemuse ühistranspordi kasutajatele.

Rõhutame siinkohal, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei piira omavalitsuste otsustusvabadust avalike teenuste pakkumisel, kuid tasuta ühistransporti saab sõitjatele pakkuda iga omavalitsus ise või kokkuleppel naaberomavalitsustega, korraldades seda vastavalt liinikilomeetri kogumaksumuse ulatusele oma eelarve vahendite arvel. See tähendab, et kogu nende liinide korraldamise kulu kaetakse täies ulatuses ning riigieelarvest selliste liinide ülalpidamiseks toetust ei eraldata. Samas ei ole majandus- ja kommunikatsiooniministeerium vastu, kui maavalitsuse korraldataval (toetataval) liinil hüvitab kohalik omavalitsus sõitjate sõidukulud otse sõitjatele.

Eeltoodud küsimuste lahendamiseks loodame tulemuslikule koostööle eelkõige kohalike omavalitsuste, maavalitsuste ja maanteeameti vahel. Viimane osutab vajadusel igakülgset kaasabi riigihangete tingimuste ja hankedokumentide väljatöötamisel ning hangete läbiviimisel, samuti arvestuste tegemisel proportsionaalsete toetuse suuruste kindlaksmääramisel, et tagada linnaelanikele jätkuvalt vajalik ühistranspordi kasutamise võimalus.

Juhan Parts,
minister