Mullu Suur–Nõmmkülla linnukaitseala vahetusse lähedusse mingifarmi rajamise plaani pärast loodus– ja loomakaitsjate avaliku surve alla sattunud Noarootsi mehed otsustasid mingid kohtulahendi saabumiseni sinnapaika jätta.
Nüüd on kavas hakata pidama sinirebaseid. Nendega tundub olevat lihtsam. Erinevalt minkidest ja kährikutest ei pea sinirebastele keskkonnaametist luba taotlema, otse looduskaitsealale kasvandus ei tule, rebasefarmi ehitusloa annab omavalitsus, pidamisnõuded kooskõlastab veterinaar– ja toiduamet.
Kui rebased välja pääsevadki, on tehtav kahju tunduvalt väiksem kui minkide puhul. Kohalik ettevõtlus areneb, rahvas saab tööd.
Teisest küljest on noarootslased küll jonnakad, aga korralikku äriplaani ei paista neil olevat. On ainult suur tahtmine karusloomi kasvatada. Kui palju on investeeritud, kui palju kavatsetakse investeerida, kas ja kuidas loodav farm ennast ära tasub, kui palju inimesi saab tööd — ühelegi neist küsimustest ei paista täpset vastust. Tekib küsimus, kas jonnist üksi piisab nii kirgi kütva ja siiski ka küsitava äri püstipanekuks, ja kui, siis kas ka keskkonnaohutuks majandamiseks?
