Kirjanik Jaak Urmet kirjutas Eesti Päevalehes, et eestlastel on liiga palju rahvustunnet ja see teeb ühiskonna närviliseks, paranoiliseks, kibestunuks. Jätkem liigne mälestamine, sellest elu paremaks ei muutu, leiab ta. Urmetil on mõneti õigus, mõneti mitte. Praegu on ühiskonnas murdehetk: ühed veel mäletavad nõukogude aja algust ja repressioone, nooremad inimesed aga võivad küsida niisama süüdimatult, nagu tegid välismaalased, kuuldes küüditamisest: aga miks te politseid ei kutsunud? Väikese kogukonna ajaloopäev toob olnu lähedale.
Ridala kirikus seisis ohvitseride mälestustahvli ees keskealine abielupaar. „Hüvasti, sugulane,” ütles naine üht nime silitades. See mees oli tema onu, kellest ta suurt midagi ei teadnud, ja enam ei ole ka kelleltki küsida. Praost Tiit Salumäe meenutas, et juudi rahval on kombeks lauda istudes rääkida oma ajaloost. Kui palju meie peredes ajaloost räägitakse? Nõukogude ajal ei juletud, nüüd ei ole enam kas rääkijaid või kuulajaid. Kas me oleme niisama kokkuhoidvad, kui oldi toona metsavendi abistades; kui oli Ridala rahvas, kes teadis, et Vabadussõja mälestustahvel kaeti nõukogude võimu tulles lubjakorra ja laulunumbrite tahvliga, kuid keegi ei reetnud. Neile küsimustele tasub mõelda.
