Piirivalvebüroo juht: Alkohol ja meresõit ei sobi kokku

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Sel suvel, nii nagu varasematelgi, on toimunud mereõnnetusi, osa neist on seotud alkoholi tarvitamisega. Millegipärast on üsna laialt levinud arusaam, et vee peale mineku loomulikuks osaks on alkoholi eelnev või siis ka kaasnev tarvitamine. Võib oletada, et sellist suhtumist võib soodustada asjaolu, et seadus ju lubab teatud koguses alkoholi merel tarbida: väikelaeva juhil võib ühes liitris väljahingatavas õhus olla näit kuni 0,4 milligrammi. See on küll lubatu, kuid seda piiri on raske tunnetada.

Usun, et meresõit saab meeleolukas olla ka ilma alkoholijoobeta. Kõik inimesed, kes hoolivad endast ja oma lähedastest, peaksid suutma hoiduda alkoholi tarvitamisest nii veesõidu eel kui ka selle ajal. See soovitus kehtib eelkõige väikelaevajuhtidele, aga ka meeskonnaliikmetele ja kaasreisijatele, sest õnnetuse puhul suudavad kained inimesed käituda adekvaatsemalt kui joobes isikud.

Kui siiski mingil põhjusel õnnetus juhtub, satuvad inimesed üsna sageli aluse pardalt vette, kus kaasneb uppumise oht, seda enam, kui ei kasutata päästevesti. Alkohol teatavasti suurendab riski uppumisele ja võib juhtuda, et sellises olukorras inimene kaotab elu. Korduvalt on meedia vahendusel kirjutatud ja kõneldud, et alkohol ja uppumine on omavahel tihedalt seotud. Mitte et inimene alkohoolse joogi sisse upuks, vaid seda manustanuna on uppumise tõenäosus suurem.

Paljud inimesed kipuvad arvama, et nad on head ujujad ja tarbitud alkohol nende ujumisoskust ei mõjuta. See on ilmselge oma võimete ülehindamine ja organismi muutunud seisundiga mittearvestamine. Ujumine nõuab samamoodi koordinatsiooni nagu maal liikumine, kuid seoses alkoholi tarbimisega on koordinatsioon häiritud. Vees olles kaob ära rütm hingamise ja liigutuste vahel ning võib juhtuda, et väljahingamise asemel hingatakse hoopis sisse. Kui merel ujuvalusel viibiv isik arvab, et ta nagunii ujuma ei lähe siis piisab sellest, kui ta komistab või juhtub muu õnnetus, ta satub tahtmatult vette ning ongi õnnetus käes.

Erinevatele materjalidele tuginedes toon välja, et uppumise riskifaktoriteks peetakse: alkoholijoove (45% juhtumitest), alajahtumine, krambisündroom (epilepsia), veesport (traumatism), laste järelevalveta jätmine, ravimid, ujumisoskuse puudumine. Ning selle loetelule võib veel lisada päästevesti puudumise.

Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabi teenistuse juhatajal Marit Õun selgitab, et uppumine mõiste on lämbumine vedelikkeskkonnas ja uppumised jagunevad peamiselt kaheks.

Ühel juhul sattub vesi ootamatult inimesel hingamisteedesse, organismi kaitserefleks aga automaatselt sulgeb hingamisteed ning inimene lämbub. Tihti võib vee sattumine hingamisteedesse olla põhjustatud just alkoholist ning sellest, et selle tulemusena on hingamise ja vees liigutuste rütm läinud sassi ning vesi sattunud hingamisteedesse.

Teisel juhul inimene hakkab hirmust või paanikast rabelema ja sellega muutub tema hingamine ebaökonoomseks. Vesi tungib hingamisteedesse ja kopsualveoolidesse ning inimene vajub vee alla.

Merel ja veekogudel ükskõik millist tegevust harrastades tee seda kaine peaga. Kindlasti soovitan kanda meresõidul ka päästevesti, sest õnnetusse sattudes võib see olla elupäästjaks.

Margus Toomsalu,
Lääne prefektuuri piirivalvebüroo juht

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
lugeja
9 aastat tagasi

Samuti ei sobi kokku alkohol ja maanteesõit.