0

Peeter Olesk: Kannatlikkusest poliitikas

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Aivar Krooni soovitud maksupoliitilised muudatused Läänemaa rahvastiku säilitamiseks kisuksid Eesti riigi lõhki ja nõuaksid tõenäoliselt kehtiva põhiseaduse muutmist, kirjutab Peeter Olesk.

Ei saa ka Tähtveres elada nii, nagu poleks Läänemaad koos Haapsaluga olemas. Veendusin selles uuesti, kui jupphaaval avalikustati kokkuvõte „Postmark OÜ” juhatuse liikme Aivar Krooni avaldusest veebruari alul tema profiiliraamatus (ingl. k Facebook, minu keeles „lõustaraamat”), milles ta heitis Isamaa ja Res Publica Liidule ette arusaamatust regionaalpoliitikas, kus minister Siim–Valmar Kiisler peab õigeks valdade ühinemist suuremaiks omavalitsusüksusteks tõmbekeskuste järgi, Ridala vald aga eelistas jääda kõrvale.

Selle tõttu soovitas Kroon, siis veel IRLi liige, oma erakonnal minna kohta, mis asub teispool istmikku ehk pärasoole sisemise pärakusulguri (lad. k musculus sphincter ani internus) taga. Tema arvas ilmselt, et ministri ettepanek on direktiivne. Ei ole, sest seda pole otsustanud ei koalitsiooninõukogu ega valitsus ega riigikogugi.

Aivar Kroon ei kasutanud mitte ladina, vaid maakeelt. Siim–Valmar Kiisler pidas seda ühise erakonna kohta sobimatuks ja soovitas (Wiedemanni järgi täiesti loomuliku) väljendi Kroonil oma avaldusest kõrvaldada. Viimane käsitas seda tsenseeriva korraldusena ning astus erakonnast välja.

Koolipoisi moodi öeldes jooksis mõlemal juhe kokku või sõitis katus minema, ilma et midagi siin maailmas oleks muutunud paremaks. Minister ei andnud mingit tsenseerivat korraldust, sest see oleks olnud põhiseaduse (§ 45 l. 2) vastane, ent ei süvenenud ka küsimusse, mis on teise mehe wiedemann’liku sõnakasutuse taga. Kroon kujutles, et tema erakond reageerib üksikliikme eriarvamusele kohe ja parteilise hierarhia täies pikkuses. Mis tahes erakond teeb seda ainult siis, kui üksikliige on parteile mõjukas doonor — ka sel juhul pole see kohustuslik.

7. märtsil avaldas Lääne Elu Aivar Krooni juba märksa tasakaalukama artikli „Kust võtta maksumaksjaid”. Selle lähtekoht on küllalt selge: autor otsib vastust küsimusele, mida teha selleks, et Läänemaa ei jookseks tühjaks, ja pakub lahendusi, millest kõige olulisem on tekitada rahanduspoliitiliste otsustega Läänemaal nii–öelda regionaalne IME. Samas suunas on mõelnud teatavasti ka Tiit Vähi, nii et Aivar Kroon pole sugugi üksi. Vabamajanduspiirkonnast Narvas on räägitud juba aastakümneid. Seal kehtestati asja heaks kohalik autosaastemaks, mille tookordne õiguskantsler laskis kustutada, sest tema tõlgenduses oli see põhiseadusvastane.

Kas Aivar Krooni ettepanek on realistlik? Algupärase IME kavandamisel ei mõeldud seda tööjõumagnetina, vaid taheti „konstitutsioonilisest liiduvabariigist” suuremate õigustega haldusüksust ehk konföderatsiooni osariiki. IME kui tööjõu– ja maksumaksjamagnet on midagi muud. Üht eesmärki näeb Aivar Kroon selles, et Läänemaale või vähemasti Haapsallu jääb rohkem raha. See ei pruugi nii minna, sest raha võib vabalt Eesti territooriumilt üldse lahkuda. Tüüpiline näide peab olema tuttav Läänemaalgi: piirkonnas töötav või äri ajav vanem katab oma sissetulekuist välismaal õppiva lapse õpinguraha ilma tagatiseta saada kvalifitseeritud noor inimene Eestisse tagasi.

Mis on aga lubatud Läänemaale, peab olema mõeldav ka mujal. Niisiis ei maksa üllatuda, kui Valga hakkab tahtma oma IMEt, Mõisaküla oma, Narva oma, Sillamäe oma ja Tallinn neist veel suuremat oma. Iga säärane IME oleks nagu kohalik Hongkong, ainult et Eesti Vabariik oleks siis lõhki kistud.

Aivar Krooni soovitud maksupoliitilised otsused nõuavad valitsuse määrusest kõrgemat järku juriidilisi akte, tõenäoliselt koguni kehtiva põhiseaduse muutmist kas (1) nii riigikogu praeguse kui ka järgmise koosseisu poolt või (2) praeguse koosseisu poolt kiireloomulisena esmalt rohkem kui 80 poolthäälega ja seejärel ligi 70 häälega. Kes need hääled kokku ajab, kui IRLgi pole regionaalpoliitikas ühel meelel? Põhimõtteliselt on see regionaalministri ja tema kaudu siseministeeriumi ülesanne. Isiklikult arvan ma aga, et kiireloomulisem kui ülipikk takistusjooks maksupoliitika muutmiseks on saavutada mingigi produktiivne stabiilsus Eesti sisejulgeolekuorganisatsioonis.

Kas siis Läänemaal ei jäägi muud üle, kui jääda suures poliitikas kuivale? Mitte kuskil pole keelatud tegelda Läänemaal majandusmatemaatikaga ja vastata küsimusele, mis võib juhtuda siis, kui Läänemaa pooldub Haapsalu ümbruseks ja Lihula kandiks. Selge, et Matsalu jääb, kuigi ta on atraktiivne ainult lindude rände aegu. Lihulast aga ei saa teist Haapsalut, sinna raudteed enam ei tule.

Veeldatud maagaasi veol autodega, mille koorem kaalub 20 tonni, hakkab Haapsalu ise sõltuma Paldiskist — juhul kui terminal rajatakse sinna, ja see sünnib kiiremini kui taastatakse raudtee Riisipere ning Rohuküla vahel. Ei ole üllatav, kui Haapsalu koos ülejäänud Läänemaaga hakkab peale Paldiski sõltuma ka Tartust, sest kui Läänemaa Muuseumi küllalt ei kaitsta, tuleb uuesti päevakorrale petlik idee koondada maakondlike muuseumide esemeline vara Raadile.

Minu arvates sõltub Haapsalu rohkem teistest kohtadest väljaspool maakonda, Haapsalust endast aga sõltuvad peamiselt sõit Hiiumaale Rohuküla sadama kaudu ja neuroloogiline ravi. Seda sõltuvust tuleb suurendada.

Peeter Olesk
kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz