Tänases Lääne Elus on artikkel sellest, et haridusministeerium saatis Lihula vallavalitsusele märgukirja. Ministeeriumis oli tekkinud kahtlus, et Lihulas valitseb teadmatus, kuidas õpetajaile palka maksta. See, kas teadmatus tõesti valitses või üritas Lihula lihtsalt rehepappi teha, ei saanudki päris selgeks. Küll sai selgeks, et gümnaasiumiõpetajate palgaraha on gümnaasiumiõpetajate oma ja põhikooli arvel puudujääki katta ei tohi. Ehk nagu kohapeal öeldud: seadust rikkuma ei hakata, eks see puudujääk kaeta siis kusagilt mujalt. Kurioosne tundub, et riigil ja kohalikul omavalitsusel oleks koolipidamise asjas nagu täiesti vastandlikud eesmärgid. See ei peaks nii olema.
Teiseks: reeglid näikse olevat selgemad ja arvutused täpsemad, aga põhimõtteliselt paremas seisus pole ka teised maagümnaasiumid.
Kolmandaks: kogu palgamaksmise trallis, millel ministeerium viimasel ajal hoolega silma peal hoiab, kipub kahe silma vahele jääma, et õpetajate palk pole gümnaasiumi puhul sugugi suurim tüli ja kulu. Elatakse aasta kaupa. Keegi pole pikemat plaani pidanud ega arvutanud, kui palju maksab uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nõuete järgi gümnaasiumi pidamine tegelikult. Vahest oleks aeg seda teha, sest senise ehk-läheb-üle-ideoloogia järgi elades – tundub, et enam – kaugele ei sõida.
