Hanilast veebruari lõpus tabatud ebaharilik kiskja on tõenäoliselt harilik šaakal (Canis aureus), kuidas loom sinna kanti sattus, pole esialgu teada.
Eile jõudis looma surnukeha Tartusse, keskkonnateabe keskuse laborisse, kus teadlased seda uurivad. Loom on tekitanud teadlaste hulgas paraja sensatsiooni.
Tartu ülikooli zooloogia õppetooli vanemteadur, imetajate uurija Urmas Saarma käis looma vaatamas eile.
„Hulgakesi käisime,” sõnas ta.
Saarma pidas looma vaatluse põhjal šaakaliks.
Täna keskpäeval looma lahati, ees seisab DNA–analüüs, mis annab täpse vastuse, kellega on tegu.
Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil, kes täna looma parasjagu lahkas, kinnitas samuti, et välistunnuste ja esialgsete andmete järgi on tegemist šaakaliga.
„Noor emane loom, tundub olevat heas toitumuses,” sõnas Männil.
Kuidas loom hukkus, pole esialgu teada, sest lahkamine polnud lõppenud.
„Koerad on teda purenud,” märkis Männil.
Männili sõnul on kaks võimalust, kuidas šaakal Hanilasse sattus: kas on inimene ta toonud või on loom ise rännanud.
Lähimad šaakalite populatsioonid elutsevad Ungaris.
„Teoreetiliselt on ränne võimalik, ega see mingi üle mõistuse maa ole,” ütles Urmas Saarma.
Saarma sõnul laiendavat šaakalid viimasel ajal tublisti oma leviala.
Kahtlaseks teeb rändamise võimaluse see, et tegemist on emase loomaga.
„Suured rändajad on pigem isased, mitte emased,” ütles Peep Männil.
Võimalik, et keegi on toonud kutsika, pakkus Saarma, kuigi ta ei ole kuulnud, et šaakali kui kodulooma vastu oleks erilist huvi.
Looma leidsid seajahil jahimehed, neli–viis meest, veebruari lõpus Salevere kadakate vahelt. Loom oli koerte kätte sattunud ja tublisti pureda saanud, ütles Massu jahiseltsi liige Viljar Raja.
Surnud loom toimetati Massu jahiseltsi külmkambrisse, kust teadlased selle mineva nädala lõpus Tartusse viisid.
Viljar Raja sõnul tuletas loom meelde korraga kährikut, rebast, hunti ja ilvest.
„Alguses esimese hooga petab ära, nagu ilves on kõrvade poolest, aga jäljed on enam–vähem nagu koerlasel, ainult pikemad, mitte töntsid,” kirjeldas Raja.
Raja sõnul olid loomal tugevad küünised ja tugevad lõuad nagu hundil.
Lähemalt vaadates meenutanud loom Raja sõnul rebast, aga rebase saba tal ei olnud, oli lühem nagu kährikul. Ka olnud loom rebasest tüki kõrgem.
Kohapeal ringleb jutt, et niisuguseid imelikke loomi on Salevere kandis varemgi nähtud. Kandist, kust loom leiti, on sügisel kuuldud imelikku ulgumist ja paadi all olnud pesakond kutsikaid, kõneles Raja.
Jahimehed siiski tollal kutsikaid vaatama ei läinud, aga seal kandis sügisel murtud lammaste ümbert leitud samasuguseid piklikke jälgi.
Šaakal
Šaakal (Canis aureus) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kelle levila ulatub Kesk–Aafrikast Lähis–Ida ja Kesk–Aasia kaudu Hindustani poolsaareni. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova ning Ungari ja Austria.
Tegemist on väga kohanemisvõimelise liigiga, kes suudab toituda vastavalt võimalustele ja elada mitmesugustel aladel, sealhulgas Aafrika savannides, Kaukaasia mägedes ja India metsades.
Šaakal meenutab välimuselt koiotti või väikest hunti. Karvastik on liivakarva, silmatorkavalt ruuge ja musta varjundiga. Saba on punakaspruun, musta tipuga, sirgem, lühem ja kohevam kui huntidel.
Šaakalid on paiksed loomad. Nad ei soorita ka hooajalisi rändeid. Siiski lähevad nad vahel oma põhilisest elukohast toitu otsides kaugele ja ilmuvad kohtadesse, kus on massiliselt hukkunud kariloomi või uluksõralisi.
Šaakal on osav ja isegi jultunud kiskja. Üldiselt on šaakal ööloom, aga võib tegutseda ka päeval.
Enne jahile minekut laseb ta kuuldavale valju ulgumise, mis meenutab kõrget kiunuvat hala. Ulguma ajavad neid ka muud ärritajad, näiteks kirikukellade helin või sireenid.
Jahti peab ta tavaliselt üksi või kahekaupa, harvem salgaga.
Šaakal võib elada kuni 14 aastat.
Mitte üksnes kutsikad, vaid ka täiskasvanud šaakalid saavad kergesti taltsaks. Minevikus on neist põlvnenud mitu primitiivset koeratõugu.
Allikas: Vikipeedia
Üleelmine suvi oli haapsalus kaluri tänava kandis pidevalt taolisi elukaid näha. Nad ei kartnud eriti midagi. arvasin et mingid haiged rebased.
Kui juba eelmisel aastal Läänemaal shaakalite ulgumist kuuldi, siis ehk on
nad ka poeginud? Kas viimati püütud noorloom on Eestis sündinud? Miljonite
rahvastikuga Riia linn pole kaugel, sealkandis on loomapidajaid tõenäoliselt
rohkem kui meil. Shaakal liigub piki mereranda, tema jõudmine lõuna poolt
Läänemaale oleks niisiis loogiline tulemus.
Nõnda on üks uus loomaliik Eestis taas kirja pandud. Muidugi tulevad nad
enne, sageli palju-palju varem, kui inimene neid uue liigina kirja paneb.
Selline on uute liikide avastamise ajalugu.
laupäeva õhtul kui virtsu koju sõitsin perega siis hämaras kappas rebase taoline isik üle tee, lähemalt nägime et oli nagu rebane ja ei olnud ka. sama suur kuid kasukas imelik ning ei kartnud autosi ka, jalutas metsaserval autoteega paraleelselt. see juhtus parkla läheda, mis maantee ääres on, vahetult enne virtsut.
No kui isik, siis tõenäoliselt oli tegemist libahundi või libarebasega.
huvitav, mina nägin taolist tegelast 5a. tagasi Uuemõisas oma õues, tuli lausa terrassile ja imestasin , mis haige imelik rebane ? Võibolla on neid siin isegi rohkem, inimestel puudub teadlikkus neid eristada.
Nüüd äkki leiti see loom ning pole teada kuidas hukkus. Varasemas artiklis koerad püüdsid ja jahimees tappis. Maalehes veel läbilõigatud kõriga looma pildid.
Kas keegi veel peale minu mitte midagi aru ei saa?