1

Soome ajaleht kirjutab läänlanna ebatavalisest põgenemisloost

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Borgåbladet kirjutab Lihula neiust Alice Kikajoonist, kellele kallim Soomest raudse eesriide taha järele tuli. REPRO

Soomes ilmuvas rootsikeelses ajalehes Borgåbladet ilmus aasta alguses lugu Läänemaalt pärit naistest, kelle viis armastus väikese paadiga üle Soome lahe.

Artikli „Alice ja Herberti uskumatu armastuslugu” kangelased on Lihula kandis elanud Alice Kikajoon ja Helsingi saarestiku Estlottani saarelt pärit kaluripoeg Herbert Liljeberg.

Kahe noore inimese armastuslugu, mis päädis kaks aastat hiljem uskumatu põgenemisseiklusega, sai alguse 1944. aasta juulis.

Kaks aastat Naissaarel paiknenud baasis teeninud Herbert Liljeberg sõitis rattaga Lasnamäelt Tallinna linna. Järgmisel päeval pidi ta Soome tagasi sõitma.

Rattaga Kreutzwaldi tänavale jõudnud, otsustas mees munakivitee asemel sõita kõnniteel, kus aga kõndis noor naine. Herberti eestikeelse palve peale kõrvale astuda pööras tüdruk ringi ja teatas, et siin ei tohi jalgrattaga sõita. Sõnavahetus lõppes tunnipikkuse jalutuskäiguga Kadrioru pargis. Tüdruk, Alice Kikajoon, oli 18, Herbert 26aastane.

Kuigi mitmed Herberti sõbrad olid leidnud endale eesti tüdrukud, oli poiss, kelle ema oli eestlane, lubanud mitte armuda eestlannasse. Nüüd aga päädis kohtumine aadresside vahetamisega ja õhtul kirjutas Herbert Naissaarelt Alicele esimese kirja, millele tuli ka vastus. Sellele järgnes pikk vaikus ja teadmatus. Vaid üks jõulukaart jõudis Alice kodukohast Lihulast pärale.

Pärast sõja lõppu jätkas Herbert katkenud inseneriõpinguid, kuid Alice ei kadunud ta mõtetest. Mitmel sõbral oli õnnestunud oma eesti pruudid Soome tuua ja ka Herbert ise oli Eesti poolelt mõned põgenikud Soome toimetanud.

Raudne eesriie polnud veel päriselt langenud. 1945. aasta sügisel ja talvel käis Herbert koos vendadega Soome lahel hülgejahil kuni Keri ja Vaindloo saareni välja.

Kevadtalvel jõudsid kolm venda Eesti rannikust mõne meremiili kaugusel asuvaile Malusi saartele. Seal tabas neid rannavalve, kes meeste pihta tule avas. Neil õnnestus siiski pääseda, kui Herbert unistas, et aerutada Malusilt mõne meremiili kaugusel asuvale Rammu saarele. Rammul elavate sugulaste kaudu oleks võib–olla olnud võimalik toimetada Alicele kiri.

1946. aasta suve lõpus ei andnud armastus Herbertile rahu ja ta otsustas Eestisse sõita. Nädalaga ehitas ta valmis neljameetrise paadi ja 31. augustil asuski teele.

Kodustele ütles, et kui temast kuu aja jooksul midagi kuulda pole, võetagu ühendust välisministeeriumiga.

Herbertil oli kaasas kompass ja vana merekaart, millel märgitud kõik Eesti tuletornid; taskus väike püstol.

Teekond üle lahe kulges hästi. Herbert nägi patrullpaati, kust teda ei märgatud. Varasel hommikutunnil koputas ta lapsepõlvesõbra uksele. Koos peideti paat, Herbert sai mõned rublad ja ilma fotota sõjaväepassi.

Hommikul liikus ta edasi, hääletades Tallinnas, kus ööbis sõprade juures, ja sealt rongiga 100 kilomeetri kaugusele, kus Alice töötas õpetajana.

Kohale jõudnud, kuulis ta Alice emalt, et tütar on Tallinnas ja Haapsalus asju ajamas.

Kaks päeva hiljem jõudis Alice koju. Rongis sattus tüdruk kokku Saaremaalt pärit vana naisega, kellele rääkis oma kummalisest unenäost. Naine ennustas tüdrukule, et tulemas on suur elumuutus ja ta sõidab üle mere.

Herbert oli Alicel rongi vastas. Kodutee läks kiiresti, sest rääkida oli paljust, kuid Herbert ei öelnud, miks ta tuli, ja tüdruk ei küsinud ka.

Õhtul palus Herbert tüdrukut Soome kaasa tulla. Alice kahtles, tema noorem õde Erna aga süüdistas Herbertit, et viimane rikub ainult kõigi elu ära. Pereisa oli selleks ajaks juba vangistatud ja keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab.

Alice ema andis aga noortele oma õnnistuse. Alice pakkis väikese kohvri. Öösel asusid Alice ja Herbert teele.

Nad sõitsid rongiga Tallinna, ostsid turult söögikraami ja püüdsid edasi hääletada. Herberti sõbra juurde jõudes sadas paduvihma, mis vähendas vahelejäämisriski. Nad kuivatasid pisut riideid ja üritasid puhata, kui Herbert äkki ütles, et nüüd sõidame.

Mees pelgas, et tüdruk ehmub väikest paati nähes, kuid Alice, kes ei teadnud paatidest midagi, ei osanud midagi karta.

Sõit üle Soome lahe polnud kergete killast — meri oli tormine, kiirustades sõitis Herbert kivi otsa ja lõhkus mootorisplindi, kuid see õnnestus taskulambivalguses vahetada. Ka sai poolel teel otsa kütus ning paagi täitmine ja mootori taaskäivitamine võttis aega.

Nüüd tundis Alice hirmu, kuid Herbert vaatas talle otsa, naeratas soojalt ja ütles: „Kallis Alice, palun kannata, sa ei saa lahkuda.”

Kell viis hommikul jõudsid nad Estlotani saarele. Paadimootori häält kuulnud Herberti isa oli neile rannale vastu tulnud.

Paar päeva hiljem Herbert ja Alice kihlusid. Alicel polnud ühtegi dokumenti, nii et kaks Herberti sõpra pidid tunnistama, et ta oli vallaline ja lastetu.

Paar käis ka justiitsministeeriumis, et asjad korda ajada. Seal rääkis Alice, et oli üle lahe tulnud koos kalameestega. Herberti seiklusest ta ei pajatanud.

22. septembril 1946 Herbert ja Alice abiellusid, olid õnnelikus abielus nelikümmend aastat. Neil sündis kaks poega.

Alice Eestisse jäänud ema ja õde küüditati, õde Erna suri Siberis tuberkuloosi.

Alice on hiljem kindel olnud, et kui oleks Eestisse jäänud, oleks temagi küüditatud. Ka Soomes pelgas ta veel pikka aega, et keegi tuleb talle järele.

Stefan Holmströmi artiklit ajalehest Borgåbladet refereerinud
Kaire Reiljan

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tont.
Tont.

Tore,et kellelgi nii hästi läks.

wpDiscuz