Haapsalu linnale pakutakse kolm miljonit eurot, et algusest lõpuni uuendada linna tänavavalgustus. Linnal endal ei oleks ilmselt kaua sellist võimalust tekkinud.
Kui aga vaadata tingimusi, mida on raha andja seadnud, tekib kõhklev küsimus, kas vaadata kingitud hobuse suhu või mitte. Kas on ikka mõistlik nõuda, et linn peab tänavavalgustuseks kasutama vaid oma kaablit ja oma valgustusposte? Linnale võiks jääda mingi võimalus otsustada, kus on selline nõue otstarbekas ja kus mitte.
Õnneks on ettevalmistuste tegemiseks poolteist aastat aega. Selle ajaga jõuab praeguse seisu kaardistada, kitsaskohad välja selgitada ja neile lahendust otsida. Võimalik, et saab muuta ka tingimusi, kui selgub, et need on kas liiga jäigad või meile sobimatud. Võiks vähemalt proovida.
Pikka ettevalmistusaega peaks kasutama, et võimalikult arvesse võtta lähitulevikus kavatsetavaid muudatusi. Näiteks kui juhtub ime ja Tallinna maantee läheb remonti, ei peaks siis elektrikaableid ja tänavavalgustusposte maa seest välja kiskuma ega ümber paigutama.
Ehituseks on vaid pool aastat aega. Töö mahtu ja meie ilma silmas pidades on seda üsna kasinalt. See ei ole ju ühe suure kraavi kaevamine lagedale väljale, vaid nokitsemine keset elavat ja liikuvat linna, pealegi nii, et igapäevaelu oleks nii vähe häiritud kui võimalik. See oleks küll kangelastegu, kui kõik kraavid on 31. detsembriks 2014 silutud ja muruseeme külvatud!
