“Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saanud midagi” on Puškini kirjutatud “Tsaar Saltaani” kuulsad viimased read. Kahjuks peavad sama kordama ka Eesti inimesed kodukulude alandamise kohta – seegi on pidu, kuhu kõik olid justkui kutsutud, kuid kus keegi laua äärde ei pääse.
IRL seadis mullu oma valimieelses propagandas esikohale lubaduse alandada kodukulusid. Taas võimule saanud majandusministri erakonnalt just seda oodatigi. Tegelikkuses on kõik risti vastupidi – eluasemekulud on viimase paari aasta jooksul kasvanud enam kui 16%. Kallinenud on nii elekter, soojusenergia kui ka küte.
Hinnaralli lõppu aga ei paista. Uuel aastal kerkivad elektri põhitariifide ja võrguteenuse hinnad toovad kaasa elektriarvete kallinemise veerandi võrra. Avatud elektrituru ja amortiseerunud elektrivõrgu mõju inimeste rahakotile pidi minister Juhan Parts mõistma juba kaks aastat tagasi, kui ta oma erakonna suurejoonelist valimiskampaaniat ette valmistades. Kuivõrd oli ette teada, et loosungil välja öeldut ei ole võimalik täita, tekib paratamatult küsimus, kas IRLi juhtpoliitikud petsid inimesi teadlikult või on nad lihtsalt rumalad.
Kasu on saanud 1–2%
Pärast valimisi kuulsime IRLi ninameestelt, et kodukulude alandamine tähendavat hoopis Euroopa Liidust saadud vahendite toel KredeExi laene ja toetusi, mis on mõeldud korterelamute ja vähesel määral ka eramute rekonstrueerimiseks. Töötamine hoonete energiasäästu nimel on hädavajalik, kuid selles kindlasti ei piisa, et rääkida kodukulude alandamisest. Eestis on ca 40 miljonit ruutmeetrit elamispinda, millest 2% on renoveeritud viimase kümne aasta jooksul KredExi meetmete toel. Samas tempos jätkates kuluks olemasolevatele elamutele tiiru peale tegemiseks üle saja aasta. Mulle tundub, et ei meil ega meie kodudel pole aega nii kaua oodata. Ja seda nii kallinevate energiahindade kui ka vanade elamute üha halveneva ehitusliku seisukorra tõttu. KredExi programmid on tänaseks puudutanud üksnes 1–2% Eesti leibkondadest ning paraku on toetusraha juba ammendunud.
Riik peab leidma kiiremas korras lisavõimalusi, et aidata inimesi oma kodude energiasäästlikumaks muutmisel. Eriti on vaja vähekindlustatud peredele suunatud programme. Vastasel juhul tõukavad kasvavad energiarved inimesi vaesusse ja riik on sunnitud maksma energiahindade kerkimise kinni sotsiaalabi kaudu. Tekib energiavaeste nõiaring.
Elektrihinda saab kontrollida
Eesti inimesed on pidanud pettuma. Kodukulud jätkavad tõusmist ja pole mingeid märke valitsuse soovist leevendada kas või pisutki tarbijate olukorda. Ometi on võimalusi, kuidas inimesi kaitsta. Kui Eesti alandaks elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud miinimumnormini, siis väheneksid elektriarveid ca 4%. Täna on elektriaktsiis meie eratarbijale 4,5 ja äritarbijale 8 korda lubatust kõrgem. Ka investeerib riik taastuvenergia arendustesse läbi iga inimese elektriarve. Selle asemel saaks aga taastuvenergia arendamiseks kasutada CO₂ kvoodi müügi ja EL struktuurfondide vahendeid.
Peale selle on konkurentsiamet energiafirmade kontrollimiseks liiga nõrk. Amet töötab majandusministri alluvuses, sama minister juhib aga suurima elektritootja Eesti Energia aktsionäride üldkoosolekut. Tegu on huvide konfliktiga, kus konkurentsiamet ei pruugi alati piisavalt vabalt sekkuda ministeeriumi haldusalas olevate asutuste, sealhulgas Eesti Energia tegevusse. Seetõttu tuleks konkurentsiametile anda Eesti Panga eeskujul nii eraldi pädevus kui ka toimimisreeglid, et tal oleks paremad võimalused tarbijate eest seismiseks.
Sotsiaaldemokraadid on viimase aasta jooksul pöördunud valitsuse poole nii konkreetsete seadusealgatuste kui ka arupärimistega. Ikka selleks, et leevendada elektrihinna tõusu. Paraku on kõik meie ettepaneku tagasi lükatud.
Kas IRLi jaoks on siis tarbija kaitsmine ja eluasemekulude kontrolli alla saamine oluline või mitte? Majandusministri käitumist vaadates peab paraku tõdema, et mitte. Olulist rolli kodukulude ohjamise teema juures on mänginud ka valitsusparteide põhimõtteline lähenemine. Kannatajaks on aga Eesti inimesed. Riigi energiapoliitika ei kujune iseenesest, seda veab valitsus eesotsas majandusministriga. Nii võibki kodukulude järjekindlat kasvu iseloomustada kui üha kõrgemale tõusvat tähte majandusministri pilvises taevas. Või nentida kurvalt melanhoolse vene poeedi moodi: Eesti inimesele ei tule siit mingit kasu.
Urve Palo,
riigikogu liige, majanduskomisjoni aseesimees (SDE)
tean, see on urve ise, kelle kodukulud vähenesid sellel perioodil, kui ta perega riigikogu tööajast lõunamaa päikese all puhkas
Küsimust , juutide osavõtt genotsiidist vene ja seal hulgas liiduvabariikide rahvaste rahva seas , arutleti 20 saj . aktiivselt juutide endi seas . Näiteks , tuntud juudi kirjastaja Josif Bikerman . 1924 .a. ilmus Berliinis venekeelne kogumik „Venemaa ja juudid „ (uustrükk 2007.a. Moskvas kirjastus As . Autoriteks juudid , kes ei liitunud kommunistidega ja emigreerusid Venemaalt peale revolutsiooni . Josif Bikerman kirjutas : „Vene inimene ei näinud kunagi juuti võimul . Oli halbu ja paremaid aegu , kuid liiduvabariikide inimesed olid võimelised töötama ja elatuma enda töö viljadest , eesti rahvas kasvas ja rikastus. Kui ennem oli Vene nimi… Loe rohkem »
Esimesest kommentaarist on näha milleni võib viia kodukulude kasv ja üleüldine närutamine.