Arusaam, et õppima peaks tänapäeval pensionini, on eestlaste seas õnneks juba üldiselt heaks kiidetud ja omaks võetud. Alles 1990. aastail oli keskealine õppija umbes sama imelik kui erksavärvilistes riietes pensionär, nüüd on mõlemad tüübid õnneks igapäevased. Näiteks mullu sügisel läks kutsehariduskeskusse õppima pensionieas mees.
Aga mida me veel hästi selgeks ei ole saanud, on täiskasvanud õppijate kiitmine. Täiskasvanud õppija nädalat, mille jooksul tunnustatakse ka tublimaid, on peetud juba nii mitu aastat, et see on kindlasti traditsioon.
Ometi esitati aasta õppija tiitlile tänavu Läänemaal neli, aasta koolitaja tiitlile kaks ja koolitussõbraliku organisatsiooni tiitlile üks kandidaat. Koolitussõbraliku omavalitsuse kandidaate tänavu isegi ei laekunud.
Õnneks on valituks osutunud, nagu Epp Klimenko, igati tiitlit väärt. Aga ikkagi on see meie kõigi häbi, et kandidaate nii vähe on seatud. Kindlasti teame igaüks vähemalt üht-kaht sõpra või tuttavat, kes oma pühendumusega töö või kodu kõrvalt õppimisele on väärt kiitmist ja teistele tutvustamist. Loodan, et tuleval aastal on kandidaate vähemalt kahekohaline arv.
