Keskkonnaamet saatis 700 Lääne–Eesti maaomanikule kirja palvega hakata oma hooldamata loopealsel ise karjatama või anda riigile luba seda teha.
Kiri saadeti maaomanikele eelmise ja üle–eelmise nädala jooksul. Eraomanikel on kirja kättesaamisest alates aega kaks nädalat, et otsustada, kas anda keskkonnaametile luba oma maal puid–põõsaid eemaldada ja karjatamist alustada.
Keskkonnaameti maahoolduse peaspetsialisti Annely Reinloo sõnul alustati nõusolekute kogumist selleks, et taotleda Euroopa Liidu raha loopealsete hooldamiseks.
Reinloo sõnutsi on 700 kirjasaajast Läänemaa maaomanikud 21, kelle maa asub Hanila vallas Väinamere hoiualal Natura looduskaitsealade võrgustikus.
Kuigi seaduse järgi võib riik maaomanikku suisa sundida karjatama, on keskkonnaameti eesmärk iga maaomaniku soove arvestada jakompromissile jõuda, selgitas Reinloo.
Sundima ei hakata
Kuidas saab keskkonnaamet eraomanikele ette kirjutada, mida nad oma maal tegema peavad? Sellepärast, et looduskaitseseaduse järgi ei ole maaomanikul õigust takistada vajalikke looduskaitsetöid — kui ise ei tee, tuleb lasta riigil teha.
Seadus on lisatud maaomanikele saadetud kirja lõppu.
„Politsei saab ka nõuda, et omanik ei kasvataks oma maal kanepit,” selgitas riigi sunniõigust bioloog Aleksei Lotman. „Seadused kehtivad ka eramaal ja looduskaitseseadus on üks seadustest.”
Seni ei ole sunniseadust loopealsete asjus rakendatud, sest maaomanikud on enamikus väga koostööaltid ja nendega on siiani suudetud kokku leppida, ütles Lotman.
Reinloo aga kinnitas, et kuigi seaduse järgi oleks maaomanike sundimine tõesti võimalik, ei plaani keskkonnaamet seda teha.
„Tegelikult on see punkt kirjas toodud seetõttu, et asutus peab kuidagi seadusele tuginema, kui saadab infot välja,” selgitas ta. „Läheme kompromissile. Mõnele ei meeldi lambad, tahab hobuseid. Mõni tahab suvila ümber rohkem puid alles jätta. Saab — see on koostöö.”
Kui mõni omanik üldse koostööd teha ei taha, ei hakata tedagi sundima. Ka kahenädalane ajalimiit otsustamiseks on Reinloo sõnul paindlik: kui vaja, võib kauem mõelda ja planeerida.
„Ega seda ilmaaegu ega naljapärast tehta. See, et meie pärandkooslused, loopealsed eriti, saaksid karjatatud, on väga oluline,” sõnas Lotman. „See, et mõni inimene kardab lehmi — kahju küll, noh.”
Lotmani sõnul on riigi viga, et maaomanikul ei ole võimalik kaitsealust maad vahetada või riigile tagasi müüa. „Kui omaniku plaanid on teistsugused (ta ei soovi pärandkoosluste kaitsega tegelda — toim.), peaks tal olema võimalik maa vahetada või õiglase tasu eest müüa.”
Nõusolekuid on tarvis Euroopalt raha saamiseks
Miks need 21 maaomanikku Läänemaalt, kus karjatamata loopealseid on rohkem? Miks üldse ainult Lääne–Eesti, kui loopealseid on palju ka Põhja-Eestis?
Reinloo selgitas, et tegelikult saadeti 700 kirja välja Euroopa Liidu rahataotlusprojekti raames. „Eesti teadlased palusid keskkonnaministrilt, et loopealsete asjus võetaks midagi ette. Palve tõttu moodustati töörühm, uuriti välja, mis on kiiremini taastamist vajavad alad, ja koostati projekt, et taotleda raha loopealsete hooldamiseks,” ütles Reinloo.
Kuna projekti mahtus vaid valik loopealseid, jäid sõelale Lääne–Eesti Natura–võrgustikku kuuluvad hooldamata–karjatamata alad.
Maaomanikele saadetud kirjas ei ole projektist aga juttu. Reinloo sõnul sellepärast, et raha ei ole veel käes, seega ei soovitud ennatlikult midagi välja kuulutada.
Möödunud reede Postimees kirjutas artiklis „Riik näitas maaomanikele seaduse musklit”, et on maaomanikke, kes ei soovi oma loopealsele karjamaid rajada ega soovi ka, et nende eravalduses toimetaks võõrad.
Reinloo sõnul oli keskkonnaamet reedeks saanud maaomanikelt umbes 50 telefonikõnet ja 20 kirja täpsustavate küsimustega, kuid ükski neist ei olnud negatiivne. Samuti on juba laekunud hulk vastuseid nõusolekuga lubada riigil korraldada loopealsete säilitamiseks vajalikud tööd eramaal.
„Pigem on inimesed rahul, et viimaks võtab riik midagi ette, sest neil endal pole vahendeid ala korrastamiseks,” sõnas Reinloo. „Ei teagi, miks see üks (Postimehe poole pöördunud inimene — toim.) ei pöördunud meie poole.”
Läänemaa maaomanikest on Reinloo poole pöördunud üks inimene, temagi suhtumine oli positiivne. „Küsis, kas tal on võimalik endal teha — loomulikult on, leppisime kokku, et saame kokku ja vaatame üle.”
Massikirjast targem oleks isiklik lähenemine
Hanila vallavanem Arno Peksar kinnitas reedel Lääne Elule, et ka valda pole ükski murelik maaomanik keskkonnaameti kirja pärast veel pöördunud.
Peksar ei osanud öelda, kes võisid olla kirja saajad. „Kui piirkonda vaadata, siis seal on väiksed kinnistud, suuri maaomanikke pole, põllumajanduspiirkonnast väljas.”
Peksari sõnul on keskkonnaameti saadetud kirja juures murettekitav umbisikulisus. „Iga kinnistu on individuaalne. Kas tuleb ainult karjatada või tuleb midagi maha võtta? Kuidas need kadakad peaks jääma? Kes vastutab, et loomad üle aia ei saaks?”
Keskkonnaamet oleks pidanud pöörduma iga maaomaniku poole eraldi, et konkreetne ala koos üle vaadata.
Annely Reinloo sõnul käis ta isiklikult kõik küsimuse all olevad maa–alad läbi.
Läänemaa loomakasvataja Aldo Vaan ütles, et tema oma loomi loopealsetel ei karjata. „Kuid sellega olen igati päri, et looduslik ressurss taimestiku näol peaks saama loomade poolt ära kasutatud.”
Vaan lisas, et poollooduslikel aladel karjatamise eest on küll määratud toetused, kuid kuna karjatamise kulutused on palju suuremad, tuleks rohkem kasu toetuste suurendamisest kui maaomanike sundimisest.
Loopealsed
Loopealsed on õhukesel lubjarikkal mullal lubjakivi aluspõhjal esinevad poollooduslikud rohumaad. Valitseva okaspuu järgi on neid alasid rahvakeeles sageli kutsutud ka lihtsalt kadastikeks või kadarikeks.
Suurem osa Eestis tänapäeval esinevaid looniite on tekkinud inimtegevuse tulemusel, neid hoiab lagedana karjatamine ja puude–põõsaste raiumine.
Lood on levinud vaid kitsal alal Eesti põhja–, loode– ja lääneosas ning läänesaartel, Rootsis Gotlandi ja Ölandi saarel, ning väga väikeste fragmentidena Venemaal Peterburi lähedal ja Põhja–Ameerikas. Kadakased karjamaad on aegu olnud Lääne–Eesti rannikualade ja saarte maastikupildile kõige omasemad kooslused.
Loopealsed, mis olid Eestis alles pool sajandit tagasi laialdaselt levinud, on nüüd majandamise katkemise ja kinnikasvamise tõttu kogupindalalt tohutult vähenenud. 1930ndail hinnati Eesti loopealsete kogupindalaks 43 500 ha, praegu on kõrge väärtusega loopealsete kogupindala alla 10 000 ha.
Tiina Talvi ja Tõnu Talvi
„Poollooduslikud kooslused: kaitse ja hooldus”
Väljavõte looduskaitseseadusest
§ 17. Kaitstaval loodusobjektil vajalik tegevus
(8) Kui kinnisasja valdaja ei nõustu kaitse–eeskirjaga või kaitsekorralduskavaga määratud vajalikku tööd tegema või ei jõua tööde tegemise osas kaitstava loodusobjekti kaitse korraldajaga kokkuleppele, ei ole tal õigust takistada kaitstava loodusobjekti kaitse korraldajal seda tööd korraldamast.
[RT I 2007, 25, 131 — jõust. 01.04.2007]
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul korraldab vajalikke töid kaitse-eeskirjaga määratud ulatuses kaitstava loodusobjekti kaitse korraldaja riigi kulul, välja arvatud kohalikul tasandil kaitstaval loodusobjektil.
[RT I 2007, 25, 131 — jõust. 01.04.2007]
Mida te nüüd enam kiunute nende loopealsete osas, kui kõige suurema nendest lasite looduskaitsjate heakskiidul dolomiidkarjääri poolt minema pühkida??? Jutt käib Kurevere Karjäärist ja Sepamaa dolomiidi lademest. lisaks pühiti minema väga suur asurkond tõmmukäppa. Keegi võiks täna oma silmad peast välja häbeneda, kes sellele karjäärile õnnistuse andis!