Head soomeugri õed ja vennad, kallid kongressi külalised, mu daamid ja härrad.
Mul on väga hea meel ja suur au pöörduda taas soomeugri rahvaste maailmakongressi osalejate ja külaliste poole.
Siin mõtleme oma keeltele ja kultuurile, mis kasvanud aastatuhandete vältel nagu puu, millel mitmeid harusid ja palju oksi, ent siiski üks ja seesama tüvi ja juurestik.
Võrreldes eelmise korraga, mil kogunesime 2008. aasta suvel Siberimaal, on meid ja kogu maailma ümbritsev majanduslik reaalsus põhjalikult muutunud. Kui neli aastat tagasi oskasid läheneva majandus- ja finantskriisi märke aimata vaid teadlased ja pessimistlikud finantsanalüütikud, siis nüüdseks oleme seda riikide ja rahvastena kõik omal nahal tundnud.
Oleks täiesti ekslik väita, justkui jäänuks meie rahvaste keele- ja kultuuripoliitika finantsraputustest mõjutamata. Veelgi enam – kui majandus kiratseb, kui töökohad kaovad ja maksuraha kahaneb, siis on pahatihti just kultuurivaldkond see, mis kannatab esimesena ja mõnikord ka kõige rängemini.
Põhjust polegi teab kui keeruline leida. Nii demokraatlike riikide poliitiline tsükkel kui totalitaarriikide valitsejate egoistlikud eesmärgid kirjutavad otsustajatele mõnigi kord ette lühiajalise kasu eelistamist pikaajalisele, unustades seejuures täielikult, et olla homo economicus on vaid osa inimene olemisest ja kultuurist.
Teisalt on otsustajatel kultuurielu õisi ohvriks lihtne tuua. Kuid kinnitab ju maailma rahvaste lugematu ajalooline kogemus kultuuride sitkust ja vastupanuvõimet, kehtides ka täiel määral meie soomeugri puu okste kohta.
Ilmselt võib igaüks meist tuua siin ühe selge ja suure näite selle kohta, kuidas meie nelja aasta tagustel unistustel pole keeruliste aegade tõttu läinud korda täituda.
Meie Eesti omakultuuri kodu, Eesti Rahva Muuseum, on tänaseks juba enam kui 100 aastat vana. Erinevatel asjaoludel, eelkõige poliitilistel, aga ka majanduslikel põhjustel, pole sel muuseumil kunagi olnud päris oma kodu. Ma mõtlen spetsiaalselt muuseumiks, meie hindamatu kultuuripärandi kogumiseks, uurimiseks, säilitamiseks ja rahvale näitamiseks ehitatud oma maja.
Eesti rahvas tahtis seda ehitada. Napid viis aastat tagasi näis sellega kõik olevat selge. Otsus oli tehtud. Arhitektuurivõistlusel parimaks pärjatud projektki olemas. Ka rahas polnud justkui enam probleem.
Aga siis tuli kriis. Otsusest, tahtest ja projektist enam ei piisanud. Sest eelarveraha suunati tänaste ja väga pakiliste probleemide lahendamisse, mis lähivaates kaugelt olulisemad kui sajandite vältel meie esiemade ja –isade loodud vaimuvara ja esemed.
Euroopa Liidult taotletud ehitusraha üle vaieldes ning otsust tehes jäid kõlama eelkõige ehitamise majanduslikud aspektid. Küsiti ja justkui piisavalt häid vastuseid saamata jäädigi kahtlema, kas see tasub ikka ära ning kas külastajaid jätkub.
Eesti rahvas pole kaotanud lootust, et me lõpuks selle muuseumi, oma kultuuri elutähtsa organi ja institutsiooni ükskord valmis ehitame. Sest me teame, et kultuuri ja keele säilimise ja arendamise pikas plaanis moodustavad just seesugused rajatised jalgealuse, millel seisame täna ja tulevikus.
Ma ei eita, et iga ehitisega peab kaasas käima rehkendus, kuidas seda tulevikus ülal hakatakse pidama. Aga ma väidan, et oma rahva muuseumi ehitamata kanname aastakümnete pärast palju suuremaid kaotusi.
Mu daamid ja härrad.
Selle sissejuhatusega tahan muu hulgas väita, et majanduslikult keerulistel aegadel, saati siis üha enam globaliseeruvas maailmas, on väga lihtne lahterdada asju olulisteks ja vähem olulisteks, suurteks ja väikesteks. Anda hinnanguid sellele, millel on kauge tuleviku perspektiivis mõtet. Eelkõige majanduslikku mõtet.
Head sõbrad, maailma mastaabis pole soomeugri rahvastel, keeltel ja kultuuridel määratud mahult suureks saada. Kitsalt majanduslikus mõttes ei tasu nende säilitamine ja arendamine end ära. Majanduslikult mõistlik oleks üle minna inglise, hiina, hispaania või ka vene keelele.
Eesti rahvas on sellises olukorras korduvalt olnud. Me teame, mida see tähendab ja mis see maksma läheb. See tee ei sobi meile ega sobi ka ühelegi teisele väikesele rahvale, kultuurile ega riigile. See on tee hukatusse, rahva, riigi ja kultuuri kadumisele.
Turumajanduse põhimõtete järgi on ühtviisi tarbetud nii ungarlased kui soomlased, eestlased ja handid-mansid. Meie maht on liiga väike, me turud on globaalsetest tõmbekeskustest ja rahaveskitest liiga kaugel.
Õnneks on demokraatlik osa maailmast juba ammu mõistnud, et raha pole ainus rikkuse mõõt. Nii nagu rahvusvahelise üldsuse poolt heaks kiidetud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõte on taganud iseseisvuse paljudele väikerahvastele, sealhulgas ka Ungarile, Soomele ja Eestile, nii aktsepteeritakse ka tõde, et erinevad keeled, usud, kultuurid ja kombed on rahu ja rahulolu allikaks, mitte aga arengut takistavateks piduriteks.
Nende säilitamise ja arendamisega tegeletakse keele-, kultuuri- ja erinevate vähemuspoliitikate raamides nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel.
On meie, soomeugri rahvaste huvides, et selline suhtumine säiliks ja süveneks. Et me erisused ja eripära ei langeks turumõjude meelevalda, otsides kõikjalt vaid majanduslikku põhjendust.
Raha, ettevõtlik vaim ja tulemuslik töö ei kao mitte kuhugi. Ent rasketel aegadel rutakalt ja otsitud majanduslike põhjenduste toel tehtud otsused keele- ja kultuurivaldkondadesse enam mitte panustada võivad mõjuda me rahvaste tulevikule hävitavalt.
Keerulistel aegadel – olgu siiski rõhutatud, et praegune pole ju mingi hingeliste ja aineliste väärtuste totaalne kokkuvarisemine, vaid tavaline vigade parandus – räägime me palju piiratud ressurssidest ja sellest, et midagi või kedagi tuleb ohverdada.
Inimene pole liigina muidugi kõikvõimas, aga kui üldse loobumistest rääkida, siis peaks sel olema tugev teoreetiline, teaduslik alus.
Rahvaste ja kultuuridena saame eeskuju osas heita pilgu loodusteaduste poole, sest liikidevahelisi suhteid on alati olnud rahvastevahelistest ohutum käsitleda. Tänapäeva loodus- ja keskkonnakaitses suudetakse terve mõistusega möönda tõsiasja, et kõikide liikide täie tervise juures nende senistes oludes ja keskkonnas alles hoidmine käib inimestele üle jõu.
Niisiis tuleb liikide kaitsel ja aitamisel teha raskeid ja sageli ka vastikuid valikuid. Looduskaitses on kasutusel mitu konkureerivat ja üksteist täiendavat lähenemisviisi, mis aitavad ressursse võimalikult tõhusalt kasutada.
Neist printsiipidest saame tuge otsida ka iseendast, meie kultuuridest kõneldes. See tähendab soomeugriluse asetamist laiemasse, globaalsesse pilti või ökosüsteemi, mitte jäämist ainult omade keskele, omasse rasva praadima.
Esiteks on kasutusel funktsioonikeskne kaitse. See tähendab, et esmajärjekorras püütakse aidata liike, kel täita mingi ülitähtis roll teiste liikide ellujäämises ehk siis toitumisahelates. See kehtib näiteks valgetüvelise seedermänni kohta, mille käbid moodustavad strateegilise osa grislikarude toidulauast.
Teiseks on kasutusel evolutsioonikeskne kaitse, mille puhul moodustatakse kaitstavate pingerida selle järgi, kui erilist lisa nad geneetiliselt pakuvad. Mida haruldasem ja teistest kaugem liik, näiteks Hiina hiidsalamander, seda olulisem on tema genoom. Kultuuri keelde tõlgituna tuleks siis kaitsta ja aidata eeskätt peavooludest ja toimetulijatest võimalikult kaugemaid ja võõramaid, see tähendab, omanäolisemaid.
Kolmas ja samuti viljakas ning tõhus kaitsetehnika vaatleb ökosüsteemi. Liigi ellujäämise tõenäosust kasvatab oluliselt see, kui keskkonda tema ümber kas või jõuga stabiilsena hoitakse, antakse talle seega võimalus rahulikumalt muutustega kohaneda.
Kultuurides tähendab see, et ainuüksi kultuurautonoomiast ei pruugi piisata. Seadustega antud õigustest viljelda omakultuuri jääb väheseks, kui hävitatakse või muudetakse kiiresti tundmatuseni keskkonda, millest see kultuur on elujõudu ammutanud ja milles juurdunud. See pilt on meile näiteks maailma nafta- ja gaasiväljadelt, aga ka väärispuidumetsadest traagiliselt tuttav.
Mu daamid ja härrad.
Nagu näeme, on loodusele ja kõigile liikidele sobivaid kaitsepõhimõtteid kergesti võimalik importida ka kultuurikäsitlusse. Kordamata siinkohal käibetõdesid mitmekesisuse rikastavast loomusest, heidan põgusa pilgu eestlaste põlisele naaberkultuurile ja naaberoksale liivlastele.
Siit ligi tuhande kilomeetri kaugusel Mazirbes, kus Läti liivane merekallas vajub Liivi lahte, seisab liivlaste rahvamaja, mis sai valmis 1939. aastal Soome, Ungari, Eesti ja Läti koostöös. See valge maja, mis on siiani liivlaste – paljude meelest juba välja surnud hõimurahva – kultuurikoldeks, sümboliseerib ühelt poolt suuremate märkamist ja muret väiksemate keele ja kultuuri kestmise, kasvamise üle ning teisalt väikeste erilist elujõudu.
Saan siin tuua hea ja kõneka näite sõna otseses mõttes eilsest päevast, kui sain kätte trükisooja “Liivi-eesti-läti sõnaraamatu”. See sündis kahe maa – Eesti ja Läti – koostöös ning kahe riigi rahastamisel, kuid muidugi mõista liivlaste endi hoole all.
Selle sõnaraamatu väljaandmist oleks võinud ju samuti edasi lükata ja majanduslikult paremaid aegu ootama panna. Pole saladus, et Eesti, eriti aga Läti majandus sai globaalses kriisis eriti ränga hoobi.
Eelmine liivi sõnaraamat ilmus pea seitsekümmend viis aastat tagasi, uus aga just soome-ugri kongressiks ja tänu Läti riigi kaasrahastamisele. Kokkuhoiueelarves Läti pidas vajalikuks toetada oma põlise ja väikese rahvakillu sõnaraamatu ilmumist, mis esmakordselt on nii mahukas ning sisukas.
Just vabad ja demokraatlikud ühiskonnad peavad vajalikuks ning julgevad toetada kultuuride säilimiseks sisuliselt olulisi projekte. Just sisuliselt, mitte vormiliselt olulisi. Seda teame Eestis oma minevikust hästi, kuid teavad ka liivlased, lätlased ning teised rahvad.
Olime sunnitud elama riigis, kus rahvakultuur pidi olema “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”, see tähendab, et vaid tuimalt stereotüüpne ning ilma tegeliku rahvakultuurilise sisuta. Sellele ideoloogilisele sundusele saime vastu just iseenda jõu ja tarkusega. Sest kui ei ole sisu, siis ei ole lõpuks ka vormi. Sisuta ei kesta midagi.
Just vabad ja demokraatlikud riigid suudavad rahulikult tegeleda oma minevikuga, kartmata seejuures avalikustada neidki tõsiasju, mida tuleks häbeneda ja mille pärast vabandada. Me ei karda raamatuid, milles kirjeldatakse soome-ugri rahvaste vastu korda saadetud kuritegusid. Me ei korja neid raamatuid ära. Me loeme neid raamatuid, me õpime edaspidi neid vigu vältima, ja kui võimalik, siis üritame neid vigu heastada.
Kogu eelöeldu tõttu on meie kohuseks – meie, kelle rahvastele ja kultuuridele on osaks saanud õnn elada ja edeneda oma vabas ja demokraatlikus riigis – seista vabaduse ja demokraatia eest, et kestaks meie hõimurahvaste ning kõigi väikeste rahvaste keeled ja kultuurid.
Selleks soovin soomeugri rahvaste kongressile sisukaid arutelusid ja parimaid otsuseid. Ma tänan.
5. september 2012 Siófok, Ungari
