Ühest küljest võib Asuküla alternatiivkoolialgatus tunduda seisvat savijalgadel ja kõnelemine asjast, mida ei ole ega tule. Tunnistasid ju neljapäeval kokkutulnud, et ei ole neil õpetajat, kohaliku omavalitsuse toetust ega ka ühtegi lapsevanemat, kes vannuks, käsi südamel, et paneb oma lapse just sellesse (võib-olla loodavasse) kooli. On ainult soov muuta.
Teisest küljest on see elujõulise kogukonna enda kokkuvõtt: püüd oma kooli poole.
Kui Asuküla kooli eest lootusetu näiv võitlus osutuski lootusetuks ja vallavalitsus pani kooli kinni, siis mida muud peaks end paar aastat kogunud külakogukond tegema, kui mitte otsima alternatiivi.
Üldjuhul on Waldorfi koolid maailmas erakoolid, mille ülalpidajaks on lapsevanemate mittetulundusühing. Võib-olla on just lähiajal – raha ja lastepuudusel väikekoole sulgeva äratasumispoliitika tuules – saabumas vahepeal mõõna läbi teinud alternatiivkoolide uus võidukäik. Kui ministeerium leiab, et hea kool on suur kool, siis lapsevanem millegipärast arvab, et hea kool on eliitkool. Või väike kool.
Nii et kui Asuküla või Tuudi taolist, õppekavakesksuse kiuste lapse eripära arvestavat väikest kooli enam ei ole, tullaksegi kokku ja pannakse oma kool püsti. See on täiesti loomulik.
