0

Andrus Kivirähk kohtus Asuküla lugejatega

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Foto: erakogu
Foto: erakogu

Asuküla raamatukogus said hingele ja kõrvale pai kõik 39 kuulajat – 25 täiskasvanut ja 14 last –, kes olid tulnud laupäeval, 12. mail kohtuma kirjanik Andrus Kivirähkiga. Kuulajate-lugejate meelest oli hästi mõnus ennelõuna. 

Ka Andrus Kivirähk rõõmustas meiega kohtumise üle. Tavaliselt on ta lugejatega kohtunud argipäeviti, aga seekord pääses ta kodusest laupäevasest koristamisest – just täpselt nii kirjanik ütleski ja soovis kõigile head homset emadepäeva.  

Alustuseks luges Andrus Kivirähk meile ette kolm Tähekeses ilmunud juttu. Ja uskuge mind: need kirjaniku enda poolt kirjutatud ja ette loetud lood maitsesid kõrvale hoopis teisiti kui siis, kui neid oleks lugenud ette ema või õpetaja. Juba enne kohtumise algust oli keegi saalist küsinud raamatu “Kaka ja kevad” kohta ja ka sellest raamatust luges autor ette nimiloo.

Välja pandud näitusel olid kõik Asuküla raamatukogus olevad Kivirähki kirjutatud teosed, nii oli autoril hea meile kohe rääkida oma teistestki lastejuttudest. “Sirli, Siim ja saladused” on see raamat, mida Kivirähk soovitab lugeda – see on ka tema enda üks lemmikuid. Saime teada, et enne “Lotte” filmi ja raamatut oli selline multifilm nagu “Tom ja Fluffy”, pärast mida tuli filmitegijatel mõte teha veel üks film koeratüdrukust ja selle põhjal kirjutatigi hiljem ka raamat. Lotte on Andrus Kivirähki sõnul nagu Eesti Miki-Hiir, tal on mitu isa – peale kirjaniku veel Janno Põldmaa ja Heiki Ernits. Väga paljud tegelevad Lottega – on ju veel muusikalid ja maisihelbed, krõbinad, vihmavarjud ja koolikotid, kavandatav Lottemaa. Igatahes tore ja sõbralik tegelane see “eestimaine Miki-Hiir”!

Rahvas esitas julgelt küsimusi – päriti kirjaniku keskkooli lõpukirjandi teemat, millal ta üldse kirjutamisega tegelema hakkas, kes on kodus tema kõige suuremaks kriitikuks, mis tal järgmiseks plaanis on, kuidas sündis “Limpa”, kuidas sündisid “Jumala lood” jms. Saime teada, et raamat “Jumala lood” ja “Vargamäe vanade ja noorte” triloogia ilmus algul Päevalehes joonealuste lugudena ja kui raamatujagu lugusid oli koos, siis ilmus raamatuna.

Enne “Rehepapi” ja “Mees, kes teadis ussisõnu” kirjutamist oli kirjanik väga palju lugenud muistendeid, eesti mütoloogiat ja ennemuistseid jutte, sest mõlemas raamatus minnakse ju ajas kaugele tagasi. Ühesõnaga: et raamatut kirjutada või et üldse midagi kirjutada, peab olema väga palju lugenud ja laia silmaringiga, sest kõigel on kõigega seos.

Kuulajatele meeldis Kivirähkiga kohtumine väga, sest ta on hästi lihtne ja südamlik inimene, teda oli huvitav ja lõbus kuulata. Ikka ju põnev teada, kuidas on seotud/lahutatud kirjanikutöö ja pereelu. Kõigile meeldis väga see, et kui pere koju tuleb, saab tööaeg ikka läbi.

Paljud eakamad inimesed ei olnud varem lugenud kirjaniku lastejutte ja olid väga üllatunud, kui soojad on need lood – mitte kübetki vägivalda ei ole neis. On ju tegelikult ka Lotte sõnumiks HEADUS!

Kohtumise lõpus said kõik soovijad autogramme “nii palju kui kulub” ning oli ka võimalus teha koos kirjanikuga pilti.

Tänusõnad ka neile headele inimestele, kes aitasid kohtumist korraldada!

Imbi Sildaru
Asuküla raamatukogu

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz