Uuemõisa lasteaed-algkooli emakeelenädala külaline oli lastekirjanik Ilmar Tomusk, kelle raamatutest tegid koolilapsed näituse ja iga klass andis etenduse.
Proovige ette kujutada, milline inimene on keeleinspektsiooni peadirektor, kelle doktoritöö kannab pealkirja “Eesti keelepoliitika põhimõtted ja dünaamika eurointegratsiooni ning rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis”.
Igal juhul hoopis teistsugune, kui see muhe ja sõbralik isa, kes osalt oma lastele tuginedes on kirjutanud “Vend Johannese”, “Tere, Volli”, “Pöörane puhkus Pärakatkus” ja “Volli vanad vigurid”, raamatud, mis panevad ühtmoodi itsitama nii 10aastase, teismelise kui ka täiskasvanu.
Üllatunud olid ka raamatukogus neljapäeval kirjanikku oodanud Uuemõisa 1. kuni 6. klassi lapsed, kes kõik olid selleks ajaks vähemalt ühe Tomuski lasteraamatu läbi lugenud. “Nii noor mees! Ilmar on ju vana aja nimi,” käis kahin läbi laste.
Ja juttu oskas ta ka veeretada. “Eks ta ole õpetaja olnud. Ta oskas väga hästi tähelepanu juhtida. Kui laste seas hakkas juba jutukahin, tuli kohe midagi uut ja põnevat, nii et tähelepanu kusagile ei kadunud,” kiitis Tomuskit Uuemõisa kooli raamatukoguhoidja Ülle Sass.
Tankist ja kolmemees
Ilmar Tomuski Uuemõisa-tulek oli veidi juhus. Emakeelenädalaks on Uuemõisa mõni lastekirjanik kutsutud juba aastaid. “Seekord kirjutasime Piret Rauaga, aga tal on praegu väike laps ja ta käib esinemas võimalikult vähe,” ütles Sass. “Tomusk oli järgmine valik. Tean, et laste seas on tema raamatud väga populaarsed. Kutsusime, ta oli kohe nõus ja tagantjärele võib öelda, et väga hästi läks.”
“Tema raamatutes on tihti juttu viguritest, mida lapsed teevad. Iga peatükk ise krutski, vanemad suhtuvad nendesse suhteliselt leebelt, aga samas on lapsele õpetlik ka – nii ei tohi teha” kirjeldas Sass. “Samas on väga naljakas ja selline kaasaegne kodune õhkkond, millega on lihtne samastuda. Eks need sellepärast ole nii popid.”
Ilmar Tomusk sai muide alles märtsis Eesti Kultuurkapitali laste- ja noorsookirjanduse preemia raamatu „Volli vanad vigurid“ eest.
Uuemõisas rääkis Tomusk lastele, kuidas ta kooli ajal ei saanud kirjandihinnet kuidagi üle kolme ja hiljuti koolikokkutulekul öelnud emakeeleõpetaja: ma poleks iial arvanud, et teist, Tomusk, asja saab! Seepärast läks mees ülikooli hoopis kehakultuuri õppima.
Poistel läksid silmad põnevusest särama, kui selgus, et lastekirjanik oli sõjaväes tankijuht.
“Ilmar Tomusk rääkis meile 45 minutit jutti ja nii hästi rääkis, et kui aeg otsa sai, siis polnudki nagu midagi enam küsida – kõik oli juba vastuse saanud,” ütles Sass.
Terve nädal emakeelele
Tavaliselt on Uuemõisa koolis sarnaseid emakeeleüritusi peetud ikka emakeelepäeval, aga kuna sel kevadel oli koolivaheaeg nädal aega varem ja emakeelepäev jäi väga vaheajale jalgu, toodi kõik üritused kokku ühte aprillinädalasse.
Esmaspäeva hommikul panid lapsed üles näituse Tomuski raamatutest. Iga klass tegi loetud raamatu põhjal ühest loost dramatiseeringu, mida teisipäeval koolis esitati.
Kolmapäeval käisid väiksemad lasteraamatukogus, kus Krista Kumberg jagas soovitusi, mida lugeda, ja Marika Matvei mängis lastega. Samuti said lapsed teada, kuidas tuleb raamatuid hoida. 4.-6. klass pidas samal ajal koolis maha mälumängu Eesti lastekirjanduse kohta.
Maratonpäev oli reede. Hommikul peeti mõisa valges saalis orienteerumismäng. Orienteerumisklubi Okas oli saali maha pannud väikse raja ja jagas lastele kätte päris orienteerujate varustuse. Pärast võistlust oli osalejatel selge, mida kujutab endast õige orienteerimussport.
Ettelugejad võtsid osa Ernst Enno etluskonkursist Haapsalus.
Kella kuueks õhtul kogunes aga kogu elevil koolipere tagasi koolimajja, et sellest mitte lahkuda enne hommikut. Algas öölugemine.
Öö raamatute seltsis koolimajas
Esimest korda pidas Uuemõisa kool lugemisööd 2008. aastal. Idee on pärit Leelo Tungla 3. klassi eesti keele õpikust. Iga kord on lugemisöö sisu erinev olnud. Seekord pidasid lapsed (kindlasti hommikusi kogemusi appi võttes) maha emakeelejooksu.
“Moodustati kümnesed võistkonnad ja anti igale võistkonnale mõisa kolme korruse plaan, kus oli märgitud kümme töötuba,” rääkis Ülle Sass. “Läbi tuli käia kõik kümme töötuba ja igas sai olla 15 minutit.”
Ühes töötoas ootas osalejaid sõnamäng, teises tutvustati murdeid (paljudele oli uudiseks võru murre). Viipekeele toas sai enamik oma nime viibates selgeks. Raske oli ainult vasakukäelistel, kellele õpetajal oli keeruline ette näidata. “Osa ei teadnudki, et viipekeel olemas on. Ei olnud seda ka AKst näinud,” tõdes Sass.
Raamatukogus tutvusti keeli. Kümnes eri keeles, jaapani keeleni välja, sai teada, kuidas on “tere”, “aitäh” või “ema”.
Sõnaketi moodustamine, neljarealine luuletus koolist, kokaraamatute abil emakeele retsept, loetles raamatukoguhoidja teiste töötubade teemasid.
“Kui mäng sai läbi, oli kell juba peaaegu kümme. Olime arvanud, et teeme veel plakateid, aga olime nii väsinud ja elevil, et jätsime selle vahele,” ütles Ülle Sass.
Järgnes autasustamine, öödisko ning lauamängud ja raamatud oma klassis, kus võis lugeda kasvõi hommikuni. Selle võimaluse suutis täies ulatuses ära kasutada siiski ainult kuues klass.
