Õpetajad ise on oma streigiga pigem rahule jäänud ja meedia leiab, et ka suurem osa avalikkust tuli õpetajate sooviga kaasa.
Valitsuse suhtumise võib jagada kaheks. IRLi haridusminister Jaak Aaviksoo lähenemine: palka on vaja tõsta ja kui vaja, pikendame selleks kooliaastat, sulgeme koole ja teeme veel muid jubedusi. See jutt tekitab vaenlasi, aga on mõnes mõttes asjakohane. Ligilik sõnade pealelugemine, et streikimine riigi rikkust ei kasvata, on hullem, sest näitab: Reformierakond ei kavatsegi õpetajate positsiooni ühiskonnas palga abil parandada. Ega pedagoogid siis arva, et raha kasvab puu otsas. Nad tahavad, et nende olud paraneksid suhteliselt, teistega võrreldes. Kui praegune palgasuhe ühiskonnas püsib, jäävad õpetajad teistest vähem teenima ka siis, kui ühiskonna rikkus on kasvanud ja keskmine palk oleks kas või 10 000 eurot — ikka ei lähe andekad kooli tööle, sest mujal teenib rohkem.
Päris ülbe on lähenemine, et õpetajate palgatõusuks ei saa makse tõsta, sest parempoolsel valitsusel pole selleks mandaati. Kui valitsusel mandaati ei ole, aga avalikkus on vahepeal otsustanud, et seda peaks tegema, siis ei pea rahvas mitte uusi valimisi ootama, vaid on aeg valitsusel oma mandaat ammendunuks tunnistada ja tagasi astuda.
