Targo Tennisberg: Kas eesmärk pühendab abinõu?

Läänemaalt pärit arvutimees Targo Tennisberg kirjutab ACTA vastuolu olemusest. Varastamine võib halb olla, aga kas see annab õiguse valimatult kõiki läbi otsida?

Viimase nädala olulisim uudisväljend on ACTA (eesti keeles võltsimisvastane kaubandusleping). ACTA on leping, mis määratleb rahvusvahelised normid intellektuaalse omandi õiguste jõustamiseks, nähes ette ka standardid autoriõiguse rikkujate karistamiseks.

Milles probleem?

Lihtsaim lähenemine on muidugi selline, et „varastamine on halb”, meil on nüüd leping, mis võimaldab seda piirata, kõik on suurepärane. Vaatame aga järgmist hüpoteetilist näidet. Mis oleks, kui me samal ettekäändel sunniksime kõiki tööandjaid oma töötajaid töölt lahkudes läbi otsima, et leida, ega neil varastatud kraami kaasas ole? Paar varastatud asja leitaks kindla peale üles, aga keegi ilmselt ei kahtle, et majanduslik raiskamine ning inimeste isikuvabaduste rikkumine selle kasu tuhandekordselt üles kaaluvad.

Ma ei ütle, et ACTA tingimata samasugused tagajärjed kaasa tooks, seda (ega ka vastupidist) pole keegi veel suutnud minule veenvalt põhjendada. Piisab näitest illustreerimaks, miks lihtsa „varastamine on halb”–lahmimisega ei saa suvalisi otsuseid vastu võtta.

Minu isiklik ACTA lugu algas paljude materjalidega tutvumisest, mis tundusid sisukamad kui ACTAt pooldavad dokumendid. Isikuvabaduste teema on mulle tähtis, mu vanemad olid taasiseseisvumisliikumise ajal aktivistid ja mäletan ise lapsena Balti ketis seismist. Nad ei riskinud repressioonidega mitte selleks, et me oma kättevõidetud õigustel nüüd lihtsalt hooletusest, selgrootusest või pahatahtlikkusest kaduma laseks minna.

Konkreetselt tegi mulle muret, et ACTA ettevalmistamisega oli tegelnud kitsaste ärihuvidega kildkond USA suurfirmade vedamisel, kes lepingu algsetes variantides püüdis läbi suruda räigeid meetmeid nagu kohustuslikke kriminaalkaristusi. Kogu protsessi hoiti üldsuse ees nii salajas kui võimalik, isegi Euroopa Parlament on korduvalt pidanud nõudma ACTAga seotud materjalide paremat avalikustamist.
Juba leppe pealkiri on eksitav, rääkides võltsimisest, kuigi selle sisu katab hulga muid autorikaitse küsimusi. Tundub: on loodetud, et rahvas ei pane midagi tähele, kuni on hilja midagi muuta.

Ärevust tekitas:
1. Isikuvabaduste potentsiaalne piiramine.
2. Äriliste takistuste tegemine paljudele ettevõtetele.
3. Võimu andmine riigi ja rahva käest suurkorporatsioonidele.

Õppigem teiste vigadest

ACTA on Eestis  uus teema, aga mitte kogu maailmas.
ACTA pooldajad korrutavad: „midagi ei juhtu ja keegi kedagi kiusama ei hakka”. Sama öeldi USAs DMCA (Digital Millennium Copyright Act) seaduse kohta. DMCA võeti vastu 1998. aastal, kolisin varsti pärast seda ise USAsse ja mäletan, kuidas poliitikud ning kommentaatorid ütlesid: „Midagi hullu ei juhtu”.

Reaalselt kujunes välja skeem, kus paljusid inimesi ja ettevõtteid on ahistatud ebaõiglaste autorikaitseteadetega.

Meil on veebisait, kuhu kolmandad isikud saavad sisu lisada. Tänapäeval kasutavad kõik populaarsemad saidid seda mudelit, vikipeediast kuni rate.ee–ni. Saiti haldab isik A, ostes majutusteenust firmalt B. Isik C lisab sinna mingit sisu.

Nüüd väidab organisatsioon D firmale B, et mingi sisu rikub nende autoriõigust, ja nõuab selle kohest mahavõtmist ähvardusega, et muidu tuleb maksta neile miljon dollarit. Kuna firmal B pole ressursse ei juriidiliseks võitluseks ega sisuliseks kontrolliks, siis ta eemaldab C postitatud info või sulgeb kogu saidi. DMCAd kasutades on aset leidnud mõlemat laadi juhtumeid sellest olenemata, kas organisatsioonil D oli tegelikult õigus või ei.

A–l ja C–l on siinkohal aga väga napid võimalused oma õiguste kaitsmiseks.
Tegelikult võib tegu olla hoopis kaebaja pihta tehtud kriitika vaigistamisega, nt saientoloogia kirik on kasutanud autorikaitseseadusi, et vältida arutelu oma materjalide üle.

Sama tüüpi olukorra võib konstrueerida avalike wifi–punktidega — kui wifi pakkuja peab vastutama seal levitatava liikluse eest, poleks meil varsti ainsatki vaba leviala.

Firmadele nagu B on siin kaks varianti:
1) teenuste valikut oluliselt piirata,
2) nuhkida kasutajate järel, mida nood täpselt teevad.

Mõlemad tekitavad B–le lisakulu, mis on majandusele summaarselt sadu kordi suurem koorem kui lisa–autorikaitsetulu, rääkimata tehnoloogilise progressi tugevast pidurdamisest.

Probleemi teine tahk on seotud võimalike karistuste suurusega. Need sätestati enne internetiajastut, kui autoriõiguste rikkumine eeldas vähemalt oma trükikoja olemasolu, ja on kohased pigem suurematele firmadele. Nüüd aga on kümned tuhanded tavalised inimesed saanud kirju, milles neid ähvardatakse sadadesse tuhandetesse dollaritesse ulatuvate nõuetega. Alternatiiviks pakutakse, et maksa kohe näiteks kolm tuhat, siis jätame su rahule. Kuna kohtuskäimine on kallis, pikaajaline ja riskantne, siis enamik inimesi maksabki.

Siit tekibki seis, et inimeste süüdimõistmine läheb riigist ja kohtutest mööda, erafirmade kätte, ning üksikisik lihtsalt ei saa neile vastu.

Demagoogia ja faktid lahku

Kirjutasin eelmisel nädalal kirja reale riigikogu liikmetele, viidates kirjeldatud murekohtadele.

Sain mitu huvitavat vastust, mõni ütles, et jagab seisukohti ja ACTAt ei toeta, mõni arvas, et ACTA on täitsa hea värk. Tooniandvaim oli aga seisukoht „ei tea, pole veel päriselt jõudnud tutvuda, mis asi see on”. Tunda andis mõningane peataolek ja imestus, et mis nüüd lahti on. Palju viidati välisministeeriumi ACTA infolehele, milles omakorda on tõlgitud Euroopa Komisjoni seisukoht, et kõik on korras. Tekib küsimus, et kui kõigile piisab mingile välisele arvamusele viitamisest ja ise pole vaja mõelda, milleks meile neid ametnikke üldse vaja on.

Tõesti probleemsed on aga vastused, kus sisuanalüüsi asemel tegeldakse demagoogilise lahmimise või kõrvalepõiklemisega. Ansipi seemnepurse on klass omaette, aga on ka palju teisi näiteid.

• Emotsioonidele rõhuv seisukoht: „Nimetagem asju õigete nimedega. Vargus on vargus.” (mitmed kommentaatorid, vt kas või Postimehe juhtkirja 10.02)
See on eriti irooniline, sest ei kasuta ise õigeid nimesid. Vargus ja autorikaitse rikkumine on juriidiliselt eri asjad. Autorikaitse rikkumise nimetamine varguseks madaldab nende kannatusi, kes on tegelikult varguse ohvriks langenud. Asjaolu, et plaadi kopeerimist võidakse karistada palju karmimalt kui sellesama plaadi tegelikult poest varastamist, on omaette teema.

• Inimesed tulid laupäeval protestima ainult solvumisest Ansipi vastu (nt „Olukorrast riigis” 12.02).
Meeleavaldused on toimunud kogu Euroopas, kus keegi pole Ansipist kuulnudki.

• ACTA vastu on ainult need, kes soovivad asju tasuta saada (mitmed poliitikud).
Mul on kodus riiul legaalseid plaate täis. Aga mina pean ja paljud teised peavad oma õiguste kaitset tähtsamaks kui raha.

• ACTA juures pole midagi salajast (välisministeerium).
Siin pean ise tuginema ekspertide arvamusele. Väidetavalt tuleb ACTAt nagu teisi rahvusvahelisi lepinguid tõlgendada Viini konventsiooni järgi. Segaste punktide kohta (mida on palju) ütleb konventsioon, et tõlgendamisel kasutatakse lepingu varasemaid mustandeid ning läbirääkimisdokumente. Aga neid pole avalikustatud ja olen veendunud, et neid pole näinud ka enamik riigikogu ja valitsuse liikmeid.

Tasakaalu printsiip

Minu seisukohalt pole ACTA võimalikud hüved ja ohud tasakaalus.
Internetis failivahetamise vastu võitlemine on niikuinii lootusetu, sest vastumeetmed on tehnoloogiliselt alati sammu võrra maas. Teiseks pole failivahetajate tehtav kahju nii suur, kui seda püütakse näidata. Hollywoodi käive on kogu viimase kümnendi olnud stabiilne või väikeses tõusus. Naiivne arutlus, mille järgi iga illegaalselt saadud film võrdub kaotatud müügiga, on nonsenss. Uuringud on näidanud, et kui filmi ei saaks internetist, oleks DVDde läbimüük mõni protsent illegaalsete allalaadimiste arvust.

Seetõttu on parimalgi juhul saavutatav kasu väga väike, suurendades autoriõiguste omanike (mitte tingimata autorite!) tulusid ehk paari protsendi jagu. Kui nüüd juhtuks, et kas või mõnda inimest seetõttu ebaõiglaselt ruineeritakse, teisi ahistatakse või nende järel nuhitakse, siis oleme maksnud tulemuse eest palju kõrgemat hinda kui vaja.

Samal teemal saab lugeda ka siit.


Targo Tennisberg,
tarkvaraarhitekt