Ene Pajula: Lääne vald. Mõelgem selle üle

Küljendaja

konnakulles@gmail.com

Üks Noarootsi valla elanik, mu hea tuttav, tuli hiljaaegu Haapsalus vastu ja küsis üsna pahaselt: „Mis sa arvad, kui kaua see jama veel kestab?”

„Mis jama?” ei saanud ma aru. „Noh, see väikeste valdade jama,” vastas ta. „Mis mõte on Läänemaa kaheteistkümnel vallal? Ainus asi, mida mul ametiasutusest saada vaja, on raieluba, ja selleks pean ka Haapsallu tulema,” seletas ta mulle. „Minu meelest oleks juba ammu aeg moodustada Läänemaast üksainus vald.”

22. detsembri Lääne Elus kerkib valdade ühinemise teema jälle üles Kullamaa vallavolikogu otsuse tõttu Martnale ja Ristile kosja minna. Haldusreformi temaatika on vähem või rohkem õhus olnud juba viisteist aastat või isegi kauem.

Mäletan, et arutasime juba 1990ndate alguses, kas külanõukogude lihtviisiline ümbernimetamine valdadeks on ikka hea mõte. Olgu peale, et nad pidid enne natuke vaeva nägema — arengukava kirjutama või midagi sellist. Tunnistan, et mul pole aimugi, millega külanõukogud tegelesid, sest mul pole nendega mingi erilist kokkupuudet olnud. Tõsi, kui tahtsin Saaremaale sugulastele külla minna, siis kutse piiritsooni loa taotlemiseks saatis mulle Leisi külanõukogu sekretär, ka üks sugulastest. Kui juba ajakirjanikuna töötasin, siis sai toimetus miilitsavalitsusest in corpore aastaringse loa käia kõigis Eesti piiritsoonides, välja arvatud Paldiski ja Sillamäe. Need kaks olid ikka väga suur saladus. Aga see selleks.

Külanõukogude maine oli olematu, tundus, et need olid rohkem nagu vormi pärast. Tegelikku elu korraldasid maal majandid, linnades parteikomiteed. Nüüd tagantjärele olen küll kindel, et tol hetkel toimiti õigesti. Elu pöörati niigi pea peale, kui sellele oleksid lisandunud ka mingid territoriaalsed ümberkorraldused, olnuks see liig mis liig. Pealegi lisandub vallavalitsuse kõigile seadusjärgsetele kohustustele ka kohaliku identiteedi kandmine ja hoidmine.

Kohalik identiteet

Kui oluline on inimestele kohalik identiteet, see selgus (uuesti) umbes kümme aastat tagasi, kui minister Tarmo Looduse juhitav siseministeerium võttis ette suurejoonelise haldusreformi. Läänemaal moodustati selle korraldamiseks komisjon, mida juhatas maavanem Jaanus Sahk. Kaaluti mitut varianti. Ühe puhul oleks moodustunud kolm valda: Lihula (Lihula, Hanila), Marimetsa (Martna, Kullamaa, Taebla, Risti) ja Viigi (Haapsalu, Ridala, Oru, Noarootsi, Nõva, Vormsi). Teise puhul oleks moodustunud seitse valda: Lihula (Lihula, Hanila), Lepiku (Martna ja Kullamaa), Voore (Taebla, Oru, Risti), Haapsalu, Noarootsi, Nõva ja Vormsi. Kumbagi varianti ei võetud rahva seas eriti tõsiselt, kuigi maavanema mõte polnud paha — tema meelest tuli ühendvaldadele leida uus nimi, et uues koosluses poleks ükski vald olnud tähtsam kui teine. Aga teisalt, kui Marimetsa ja Viigi olid vähemalt Läänemaalt leitud nimed, siis Lepiku on, isegi kui jätta arvestamata vihje puskarile (lepiku liisu), täiesti ilmetu, Voore(maa) ajalooline asupaik on jälle Jõgevamaal. Kas oleks olnud mingitki võimalust, et elanikud oleksid need nimed omaks võtnud?

Kahe–kolme–nelja kaupa liitumisele oli palju vastuväiteid. Naabrite asi. Nõval näiteks ei tahetud midagi kuulda Noarootsiga ühinemisest, sest mida ühist neil oleks rannarootslastega, pigem oleksid nad eelistanud liituda Padise vallaga Harjumaal. Hanila ei tahtnud mingil juhul minna kokku Lihulaga, kus valitsesid kogu aeg mingid segadused. Risti ei pidanud võimalikuks ühineda Kullamaaga, kuigi ajalooliselt olid nad üks kihelkond, eelistades ühinemist pigem Taeblaga. Jne, jne.

Ainus kõigile sobilik lahendus (selle kõrval, et jäägu nii kuis on) tundus olevat kõigi Läänemaa valdade ühendamine üheks vallaks. See oli ka eelistatuim ettepanek, mis Läänemaalt minister Looduse poole teele saadeti. Nagu teada, tõmbas valitsus tookord pidurit ja kõik plaanid pandi kalevi alla. Umbes samal ajal kirjutas tollane Läänemaa omavalitsuste liidu esimees Arno Peksar Postimehele, et Läänemaa oleks just paraja suurusega vald, senised vallad võiksid jääda osavalla staatusesse. Osavallal oleks oma volikogu, sinna jääks paar ametnikku — osavalla vanem, sotsiaaltöötaja ja veel mõni vastavalt vajadusele. Postimehe tollane peatoimetaja, reformierakondlane Urmas Klaas ei lasknud seda artiklit isegi lehte, sest teema ei olnud tema arust kohane. Reformi– ja teistelgi erakondadel on põhjust valdade arvu vähendamise vastu olla. Esiteks, olles näinud nii palju vaeva maavanemate kõrvaldamisega tegeliku võimu juurest, ei taha nad, et nüüd tuleks nende vastu viisteist valitud vallavolikogu esimeest ja vallavanemat. Kakssada võib jätta tähelepanuta, nemad niikuinii ühele meelele ei jõua, aga viisteist on teine tera — nende juttu peab kuulama ja nende soove tuleb arvestada. Teiseks, mõelda vaid, kui palju häid töökohti läheb kaotsi, mida truudele broileritele jagada! Sadu!

Otsus on meie endi teha

Saatuse irooniana ongi Reformierakonnast saanud kindlaim haldusreformivastane kants. Irvhambad on soovitanud erakonnal võtta uus nimi — Reformitõrjeerakond.

Kaua olin ma isegi arvamusel, et jäetagu vallad rahule. Praegu on veel nii palju inimesi elus, kes mäletavad, mis juhtus seitsmekümnendatel, kui toimus majandite massiline liitmine. Kõigepealt pandi kinni äärealade lasteaiad ja väiksed tibud veeti keskusesse (nädala)lasteaeda, siis tuli järg koolide kätte ning lõpuks polnud lapsevanematelgi seal enam midagi teha ja nad kolisid mujale. Ka see on põhjus, miks praegu hoitakse valla staatusest kinni kui stabiilsuse viimasest kantsist.

Ent paraku! Nagu kooli ei saa pidada lasteta, pole vallavalitsusel mõtet elaniketa. See, mis meie kahekümne vabadusaasta jooksul maapiirkondades on toimunud, on kahetsusväärne, et mitte öelda kohutav. See, et meie valitsusel ei ole ikka veel regionaalpoliitikat olemaski, kas või nii natuke, et riigiasutuste esindused maakondadesse alles jätta, on amoraalne.

Selle asemel vähendab valitsus omavalitsuste tulubaasi ja jätab nad ilma sellestki vähesest, mis seni enam–vähem kindel oli (maamaks). Me oleme siia Läänemere sopilisele rannikule täiesti omapead jäetud ja meid ei aita keegi, kui me seda ise ei tee.

Niisiis, tulles loo alguse juurde tagasi, usun ma, et Läänemaa valdadel oleks aeg ühineda üheks vallaks. See on raske otsus, vallavanemad, kes sellele alla kirjutavad, teavad, et see on ühtlasi nende ja õige mitme nende töötaja lahkumisavaldus. Sellel oleks ka häid külgi. Eelkõige see, et Lääne vallavanemal on Tallinnas hoopis suurem sõnaõigus kui meie kaheteistkümnel omavalitsusjuhil eraldi võttes või isegi omavalitsusliidu esimehel. Ühe vallana oleks paljud probleemid kergemini lahendatavad, võib–olla suudetaks isegi majanduskeskkonda mõjutada. Mis puudutab identiteeti, siis kõigi Läänemaa valdade ühinemine jätab selle alles endisel kujul. Osavaldade kaudu jääbki kõik nii, kuis oli.

Olgu veel kord rõhutatud, et see on raske otsus ja see tuleb kõigi valdade elanikega läbi rääkida. Referendumina. Aga enne seda kutsuda inimesed kokku ja rääkida läbi. Kaaluda läbi kõik plussid ja miinused. Küsida, mis tingimustel oleksid kohalikud elanikud liitumisega nõus. See kõik tuleb protokollida ja seda kõike tuleb arvesse võtta. Kui arvessevõtt ei ole kuidagi võimalik, siis tuleb seda põhjendada. Eesti inimene ei ole rumal. Ta saab aru, aga ta ei anna andeks, kui otsustamine käib üle tema pea. Me ei peaks võõrandumisefekti suurendama, pigem peaksime püüdma rohkem ühe mütsi alla saada — niivõrd–kuivõrd see veel võimalik on. Mis kõige tähtsam — ühendvalla loomiseks ei pea Tallinnast luba küsima. See on ainult siinse rahva asi.

Me võiksime selle üle vähemalt mõelda.

Ene Pajula,
ajakirjanik

13 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Thoter...
11 aastat tagasi

…”Eelkõige see, et Lääne vallavanemal on Tallinnas hoopis suurem sõnaõigus kui meie kaheteistkümnel omavalitsusjuhil eraldi võttes või isegi omavalitsusliidu esimehel. Ühe vallana oleks paljud probleemid kergemini lahendatavad, võib–olla suudetaks isegi majanduskeskkonda mõjutada. Mis puudutab identiteeti, siis kõigi Läänemaa valdade ühinemine jätab selle alles endisel kujul. Osavaldade kaudu jääbki kõik nii, kuis oli.” On kogu artikli sisu. Taas kord jahmerdatakse protsessidega ega mõelda, mis oleks tulem ja miks oleks tulem. Kui artikkel kirjutada, siis kirjuta ikka seda ka, miks sellist asja oleks vaja üldse kaaluda. Rumal on ka väita, et Reformil pole regionaalpoliitikat. On küll, selle nimi on sundurbaniseerimine ja sundmigratsioon.… Loe rohkem »

maali
11 aastat tagasi

Kas selleks ühineda et hakata Haapsalu laene maksma,ärge lootkegi.

völur
11 aastat tagasi

kuule sa vladimir sa ära peale enam vöta okey ja oleks parem kui sa oma suu kinni sellekoha pealt hoiaksid okeyy.virtsu jääb hanila valdaa
ei meie taha seda kuradi lihulat
vaesuse hunnik muud midagi.iga vald jäägu oma varda juurdepole vaja siin yhendada midagii,hanila vald on väga heas seisus ainult seal tuleb normaalsed inimesed etteotsa panna see kuradi maffia tuleb seal laialii pekstaa
korruptsioon

vladimir
11 aastat tagasi

Läänemaale sobib paremini kaks valda, Haapsalu ja Lihula. Virtsu inimesel on oma asju tunduvalt lihtsam ja odavam ajada Lihulas, kui sõita pool päeva Haapsalu vahet.

selleks
11 aastat tagasi

tuleks uuesti proletariaadi diktatuur kehtestada ja kommunism eesmärgiks seada, mis polegi nii paha mõte. riik peab toimima oma kodaniku heaks , aga mitte vastupidi,nagu praegu on

Tiiu
11 aastat tagasi

Tehkem üks suurvalla mudel, kus oleks ära toodud valla funktsdioonide (haldamine, haridus, kultuur, logistika jt. teenuste) toimimine, eriti teenuste kättesaadavus ka kolkaküla elanikele. Selle alusel saaks üldsus hakata väitlema ja mudelit kohandama. Mõistlik näiks olema osavaldade süsteem valla vastutavate esindajatega praegustes vallakeskustes. Seda seni, kuni on rööbiti internet ja paberlik asjaajamine. Soodus oleks tasuta Internetiühenduse loomine igale perele, tasuta ja piisav ühistransport valla elanikele valla keskusega ja valla sees (v.a. linnaliinid), valla ressursside eeliskasutamine kohalike isikute poolt jne, jne.

Mats
11 aastat tagasi

Mis mõte sellel oleks? Sisuliselt saaks niiviisi maavalitsusest vallavalitsus ja kogu lugu. Kohalikest asjadest ei tea siis enam keegi midagi – see mis toimub paarikümne versta taga, ei huvita ühtki ametnikku (eriti kui oma õue all ka midagi tegemist vajab).

Juku
11 aastat tagasi

On toimunud palju imelikke ümberkorraldusi. Tahan postimajale teatada ajalehtede mittetoomisest, helistan Tallinna (kohalikku telefoninumbrit selleks polegi). Tahan saata e-maili Haapsalus KMA-le, pensioniameti mingile kontorikesele – ikka saan kirja saata vaid Tallinna. Küll seal on tublid töötajad, jõuavad kõike. Ainult et aega kulub üksjagu.

olaf
11 aastat tagasi

Ütleks selle kohta nii. Igasugune selline tsentraliseerimine ükskõik, mis alal. olgu see siis kohalike koolide kaotamine, valdada ühendamine jne, mingis lähitulevikus kohtab antud lahend vastuseisu. Mida suuremaks ja laiemaks tsentraliseerimine areneb, seda suurem saab olema tsentraliseeritud vastuseis. Kuidas see väljendub: on see siis moslemite kogukonna tekkimisega, venemaaga ühinemisega või muuga – ei tea. Vaevalt eestlastest siis asja enam on. Enamus on lahkunud, jäänud on poliitikud, ametnikud, kultuurita ärimehed, advokaadid ja muu selline rämps. Sisu on ju rahas, mitte inimühiskonna jätkusuutlikuse arendamises.

Evellin
10 aastat tagasi
Reply to  olaf

Minul on detsembrikuust kgspmusteeaoagis lausa kaks juhtumit, kus ebaf5iglus ajab lausa fcle e4e4re. Mf5lemad sfcndmused leidsid aset reedesel pe4eval ne4dalase vahega. Esimesel juhul lf5huti minu auto esinurk e4ra asutuse (kus ma tf6f6tan) tf5kkepuuga suletud valvatavas parklas. Loomulikult oli sfcfcdlane jalga lasknud endast infot je4tmata. Kutsusin kohale politsei asja fikseerimiseks. Politsei saabus fcsna pika ootamise peale, tegi mf5ned pildid ja soovitas mul endal parklal silm peal hoida, ehk ilmub ve4lja mf5ni sf5iduk, millel on ve4rsked kahjustused. Saatsin laiali ka asutusesisese e-kirja, kus palusin endaga fchendust vf5tta isikul, kes vigastused tekitas, vf5i isikutel, kes midagi vf5isid ne4ha. Palusin ka asutuse juhil algatada… Loe rohkem »

maafalda
11 aastat tagasi

Aga võib olla see polegi nii paha mõte! Igal juhul tasub kaalumist.