Mul on siiralt hea meel, et inimesed tunnevad muret enese hakkamasaamise pärast tulevikus − see tähendab, et sissetuleku tagamiseks tehakse üha rohkem ise ära ega jääda lootma kellelegi teisele.
Finantsturgude tervis ei ole pikas perspektiivis siiski nii halb, kui esmapilgul tundub. Ent investeerimise põhitõde on, et "mune ei tasu panna ühte korvi", ja seda eriti praegusel ajal. Ehk teisisõnu − riske tasub hajutada.
Ühelt poolt on II ja III pensionisammas mugav lahendus − fondihaldurid teevad töö inimese enda eest ära, ent samas on vastutuse jagunemine erinev juhust, mil inimene suunab ise oma investeeringuid. Enamasti vaadatakse võimalikku oodatavat tulusust, kuid riske mitte (konservatiivse fondi valijaid on siiski üpris vähe).
Mida peaks tegema inimene täna, et tulevikus end finantsiliselt kindlamini tunda? On oluline, et inimene paneks tarbimise kõrvalt ka üht-teist kõrvale ja/või kasutaks täiendavaid vahendeid.
Esimene soovitus investeerimisel on vaadata varasid, mis nii-öelda võidaksid inflatsioonist ning mille väärtus saab pikemal perioodil vaid kasvada.
· Näiteks maa. Maad on meil mingi konstantne hulk ning selle väärtus saab ajas vaid kasvada. Sama kehtib kvaliteetse kinnisvara kohta. Kinnisvara (ja ka maa) puhul on võimalik täiendavalt teenida ka läbi üürituru (omand teatavasti tähendab ka kulutusi). Selle miinuseks on vähene likviidsus − likviidseteks vahenditeks muutmine võib võtta aega olenevalt turu arengutest ning vajadustest lähtuvalt.
· Investeerimine kunsti, vääriskividesse jmt nõuab aga eelnevaid teadmisi ning kindlasti ka aega. Nimekate kunstnike tööde kollektsioneerimine nõuab suuremat algkapitali ja suure tõenäosusega on see nn kindel investeering. Samas noorte kunstnike töid on võimalik soetada üpris sõbralike hindadega, ent siin esineb risk, et inimese eluajal selle väärtus väga kiiresti ei kasvagi.
· Aktsiate ning väärtpaberite investeeringud eeldavad samuti eeltööd ning teemasse süvenemist. Selleks on erinevaid asutusi, kes selle tegevuse juures inimesele abiks saavad olla, kuid portfelli saab kokku panna inimene ise ning vastavalt vajadusele ka sellega toimetada. Eelnevate punktidega võrreldes on see osa investeeringust märksa likviidsem ning seetõttu ka atraktiivsem.
· Fondiosakud (nn sambad). Nende puhul on enese eeltöö tagasihoidlik − töö tehakse inimese eest ära fondihaldurite poolt. Samas tasub meeles pidada, et selline töö delegeerimise eest tuleb ka maksta.
Samas, nagu öeldud, ei soovita ma kogu oma pensioniraha suunata ühe eelnimetatud investeeringuks. Pigem tuleks säilitada selge pea ning kindel meel ning jagada oma investeeringud eelnimetatute vahel. Viimast (pikka meelt) läheb eriti vaja pikaajaliste investeeringute tegemisel (kunst, maa, kinnisvara).
Tänane aeg on segane (eriti finantsturgudel) ning turud vägagi kõikuvad, mistõttu ka lühiajaline tulukus võib suuresti kõikuda näitamata selget tulevikutrendi. Seega on minu soovitus: koostada isiklik pensioniplaan lähtuvalt enese riskitaluvusest, kuid samas jättes mingi kindla osa investeeringust ka madala riskiga (ja madala tulukusega) varadesse, et tagada endale minimaalne vajalik sissetulek tulevikus.
Annika Paabut,
Swedbanki makroanalüütik
TÕLL jälle koju kutsuda
Mida tähendab mõiste, lootma jääda KELLELEGI TEIDELE ? Me ei jää ju lootma kellelegi teisele. Meil on selleks valitud 101 SPETSIALISTI, kelle ülesamńne on Eesti arendamine ja Eestlaste heaolu tagamine.A. Paabut, vastavalt oma erialale, õpetab, kuidas oma SÄÄSTUSID kindlustada ja kasvatada, aga Eestis on ju valdav enamus inimesi, kellel ei ole enam sääste ja ka peost suhu elamiseks on masu-inflatsioonituul viimased raasud peopesalt minema puhunud. Põhirõhk tuleks praegu suunata nö. elu-rentslisse kukutatutele, et uued masutulvad neid kloaaki ära ei uhuks.