Kullamaa austas laupäeval kaht omakandi suurmeest, kes on jätnud jälje nii Eesti kui ka kogu maailma lennundusse.
Kuulsaim on Kullamaa lähedalt Liivilt alguse saanud Liwentaalide talupojaperest pärit Alexander Liwentaal, kellel on Genfis koguni omanimeline tänav.
Alexander Liwentaal sündiski Šveitsis ja suri Kanadas, kuid tema isa on sündinud Kullamaa kihelkonnas ja õppinud Tallinnas rätsepaks. Et ta oli armunud parunipoja koduõpetajannasse, kes oli Kullamaale tellitud Šveitsist, läks noor armunud rätsep jalgsi oma armsamat otsima.
„Võttis samovari selga, pani mõned kuldmündid taskusse ja sammus läbi Euroopa veitsi poole,” kirjeldas Kullamaal mälestuskivi avamisele järgnenud konverentsil lennuduse ajalugu uuriv psühholoogiadoktor ja mehhaanikainsener Toivo Kitvel.
Alexander Liwentaali elu oli kirju, teda jätkus nii Šveitsi, Inglismaale kui ka Ameerikasse. Ta ehitas motoriseeritud lennukeid ja püüdis nendega lennata, tegeles purilennukite ja õhupallide, dirižaablite ja tsepeliinidega. Ta oli esimene, kes 1898 lendas õhupalliga üle Alpide.
19. ja 20. sajandi vahetusel otsis Liwentaaliga koostööd koguni krahv Zeppelin, kelle lähimaks kaastööliseks Liwentaal lõpuks kujunes ja kes krahvi mitmel korral oma leidlikkusega hädast välja päästis.
1906 läks Liwentaal appi ameeriklasele Walter Wellmannile, kes tahtsid dirižaabliga lennata põhjapoolusele.
Peale lennunduse oli Liwentaal andekas muudelgi aladel. Esimese maailmasõja ajal lõi ta näiteks raadiosõnumite krüpteerimise masina. Ta on projekteerinud ka puiduveolaeva.
Kanadas elades töötas ta tankitõrjerelva kallal. Ta oli just minekul seda projekti tutvustama, kui komistas trepil, kukkus ja suri. Oli 15. august 1940.
Pastoripojast õhuseikleja
Teine Kullamaal sündnud mees Ulrich Brasche jättis oma jälje peamiselt Eesti lennunduse ajalukku.
25. novembril 1909 Kullamaa pastori pojana sündinud Brasche tegutses koos Heinz–Osvald Ungern–Sternbergiga peamiselt Viljandis ja Tallinnas. Ta õppis Saksamaal lendama ja pärast seda algas tema kirev ja seikluslik elu. Ta sõidutas Vabadussõdalaste Liidu juhti Artur Sirki kihutuskoosolekutele — rahvast tuli kui murdu põllule maandunud lennukit vaatama ja jäi siis juba ka kihutuskõnet kuulama. Brasche lennuk toimis ka õhutaksona, Tallinnast Tartusse või Pärnu sai 25 tollase krooni eest. Nädalavahetuseti tegi ta lõbusõite Tallinna kohal, kirjeldas Brasche elu ja tegevust konverentsil IT–mehest hobiajaloolane Toomas Türk.
Teise ilmasõja ajal teenis Brasche Luftwaffes, ta lendas transpordilennukitega, vedades Aafrikast Euroopasse haavatuid, posti ja kaupa.
Pärast sõda siirdus Brasche koos perega Tšiili, kus ta pidas Santiago lähedal kanafarmi, automatiseerides ise kogu farmi. Elu lõpul tegutses ta raadioamatöörina ja õppis ära uue elukutse — parandas kirikuis elektrioreleid.
Ulrich Brasche suri 1. detembril 1984.
Minevikust tänapäeva lennundusse
Konverentsi kolmanda osa sisustas Raplamaal Juurus elav lendur Raivo Kask, kes rääkis oma 42 aasta pikkusest piloodielust Aeroflotis ja Estonian Airis lõbusaid ja traagilisi lugusid.
Kullamaa kooli staadionil lennutas Aado Salumäe Keila Mudellennuklubist kaugjuhitavaid mudellennukeid. Salumäe on mudellennundusega tegelnud 61 aastat ja lasi lennukeil igasugu truikke teha, kuigi ise kinnitas alatasa, et „lennunduses riske ei tohi võtta.”
Rahvuspäev Kullamaal lõppes Eesti kaitseväe orkestri kontserdiga kultuurimajas.
Varem on valla kultuurijuhi Loit Lepalaane eestvõttel paigaldatud Kullamaa kirikuaia väravasse kaks mälestuskivi: üks on Kullamaal sündinud vene keisrite Aleksander III ja Nikolai II ihuaarstile Gustav Reinhold Hirschile. Kivi avati oktoobris 2008 dr Hirschi 180. sünniaastapäeva puhul.
Teine kivi avati mullu Kullamaa kirikuõpetajale Heinrich Gutsleffile, kelle sünnist möödus siis 330 aastat ja kes oli esimese Põhja-Eesti murdelise Uue Testamendi tõlkija ja peatoimetaja.
