Läinud reedest saadik juhtunu valguses on Lihula haridusreform omandanud mõõtmed, mida pole nähtud üheski teises omavalitsuses. See on muutunud asjaks iseeneses, mida nagu peab tegema, aga ei saa teha, kuigi keegi ei tea täpselt, miks peab ja miks ei saa.
Läänemaa koolirohkeima vallana tundub Lihula tajuvat mingit müütilist avalikkuse survet koole kinni panna. Kehtivasse koalitsioonileppesse on aga sisse kirjutatud, et seda ei tehta.
Sellest hoolimata ja mingil hoomamatul põhjusel otsustab vallavalitsus jõuliselt tegutseda ja avalikustab kolme kooli kinnipaneku eelnõud.
Muidugi lahvatab skandaal, tugevaim kogukond tõuseb oma kooli kaitseks barrikaadidele ja Metsküla haritlastest vana kaardivägi teeb kohapeale tulnud võimuesindajad sõelapõhjaks, sest neil pole kooli kinnipanekuks ühtegi vettpidavat argumenti.
Paar päeva hiljem astub sama jõulise sammu volikogu esimees ja otsustab koolide sulgemise eelnõud jällegi sellelsamal müütilisel avalikkuse survel päevakorrast maha võtta.
See avalikkus pole küll sama avalikkus, kes väidetavalt sundis koole kinni panema, aga avalikkus ikkagi. Neljapäeval tekib volikogus vaidlus, kas poleks üldse mõistlikum reform uute valimisteni edasi lükata.
Huvitav, mis saab edasi? Kas tekib Lihula vallas veel mingi kolmas avalikkus, kes sunniks omavalitsust mõtlema, arvutama, analüüsima ja lõpuks ka mõistlikke otsuseid langetama?
