Minu suureks rõõmuks on paljud mu Haapsalu sõbrad spordist rääkides küsinud, kas tean Sven Tumba Johanssoni nimelist Rootsi hokimängijat. Muidugi, ma mitte ainult ei tea teda, vaid tunnen ka isiklikult. Olen teda mitmel puhul intervjueerinud ja tal ka kodus külas käinud. Samuti on ta koos abikaasa Monaga olnud mitmel korral minu külaline Stockholmi vanalinnas.
Tumba on lõbus ja tore inimene. Vaatamata sellele, et ta on olnud suur staar ja paljudele eeskujuks, puudub temas igasugune kõrkus. Ta on lõbus kuju, kes leiab, et elu tuleb elada naeruga. Eeskujuks on ta ise.
Vaatame tema teenetenimekirja. Kaks olümpiamedalit: pronks Oslos 1952, hõbe Innsbruckis 1964. MM–kuld Zürichis 1953, Moskvas 1957, Colorado Springsis 1962, hõbe Stockholmis 1963, pronks Stockholmis 1954, Oslos 1958 ja Tamperes 1965. Üheksakordne Rootsi meister, millest kuus aastat järjest! Rootsi meister jalgpallis ja veesuusatamises ning Skandinaavia meister golfis. Seda, minu daamid ja härrad, nimetan ma meistriks!
Laupäeval, 27. augustil sai see supermees 80aastaseks. Tema nime lugu on paljusid hämmastanud. Ristinimeks sai ta Sven Olof Gunnar, perekonnanimi oli Johansson. Kui pere kolis Stockholmi lõunapoolsest eeslinnast Tumbast põhjapoolsesse eeslinna Viggbyholmi, oli samas koolis mitu poissi, kelle nimi oli Sven Johansson. Kuna tema tuli Tumbast, hakkasid sõbrad teda kutsuma Tumba Johaniks, või lihtsalt Tumbaks.
Kui temast sai sporditäht, muutis ta perekonnanime Johanssonist Tumbaks. Kui võib natuke kelkida, siis olin ma esimene ajakirjanik, kes selle uudise rootsi rahvale teatavaks tegi. Selle loo juures oleval pildil, kus mängin Sven Tumbaga malet, on ta mulle just oma nimevahetusest rääkinud. Malepartii minu vastu võitis ta üsna kiiresti, vaatamata sellele, et noorena olin päris hea maletaja. Sageli oli võitja Sven Tumba.
Ta oli esimene eurooplane, kes käis proovimas Põhja–Ameerika profiliigas NHL Boston Bruinsi meeskonnas. Sellest ajast on üks Sven Tumba paljudest „hulludest” tempudest. „Kõigil meeskonnas oli proteesid, sest nad olid aastaid mänginud kõva ja sitket mängu,” rääkis Sven. „Ükskord otsustasin poistega pisut nalja teha. Riietusruumis oli igal mehel kapi juures veeklaas oma proteesidega.
Korra hiilisin treeningult pisut varem ära ja vahetasin klaasid nii, et number kümme sai number viie valehambad, number kuus sai üheksa omad ja nii edasi. Nad tulid riietusruumi, istusid ja lõõtsutasid, käisid duši all, riietusid, kammisid end… kõike seda tegid nad proteesideta. Alles siis kui olid valmis, tahtsid nad kunsthambad suhu panna. Siis hakkas suur vahetamine ja proovimine, enne kui iga mängija oma hambad kätte sai ja võis linna sõita. Nii palju tugevat kehalist kontakti, kui sain järgmisel treeningul, pole ma varem ega hiljem kunagi saanud.”
Tumba aga ei jäänud USAsse profimängijaks, eurooplaste tulekuks polnud aeg veel küps. Ta esindas Rootsit 15 aastat. Kokku mängis ta Tre Kronori eest 245 võistlust, muuhulgas 14 korral MMil, ja tal õnnestus lüüa 186 väravat, läbi aegade kõige rohkem. Jah, selliseid lõbusaid lugusid Sven Tumba elust võiks palju rääkida.
Räägime nüüd tõsiselt. Kui vaatate jäähokit, näete, et kõigil hokimängijatel on peas kiiver. Ajal, mil Tumba jäähokimängija karjääri alustas, see nii polnud. Tumba, kes hoolitses oma keha eest, konstrueeris esimese moodsa jäähokikiivri. „Idee sain Nõukogude liidu mängijalt Bobrovilt, kui vene poisid hakkasid rahvusvahelisi mänge mängima. Tal oli selline vanaaegne jalgrattakiiver ja nii hakkasin mõtlema. Võtsin kontakti ühe ettevõttega, visandasin oma idee ja nüüd on kõigil kiiver. Minu filosoofia on lihtne. Sa oled saanud keha. Hoolitse selle eest! Püüa vältida selle rikkumist, ela õigesti. Kui sporti teed, jälgi, et oleksid korralikult treeninud. Suitsetades kahjustad oma keha. Alkoholi juues kahjustad oma keha veelgi rohkem. Selle asemel ole tänulik, kui oled saanud terve keha, milles elada! Ja hoolitse selle eest.“
Loe artiklit täispikkuses 3. septembri Lääne Elust.
Jaan Franclin Perlitz
