Kooli algus on alati ootusärev ja emotsiooniderohke aeg. Septembrikuu esimesed päevad tähendavad igal aastal kümnete tuhandetele lastele ja õpetajatele uut paigaltvõttu.
Starti ei tohi maha magada! Hea lähe on eelduseks heale sooritusele nii spordis, õpingutes kui ka paljuski elus laiemalt. Mida tugevam on koolis laotud vundament, seda kindlamad on sellele toetuvad müürid. Kooliminek tähistab seega paljude noore inimeste jaoks iseseisva elu stardipaku ületamist.
Sõnu on aga alati kergem teha kui neid tegudega kinnitada. Teistelt nõuda on hõlpsam kui ise midagi ette võtta. Seepärast on kooliaasta alguse puhul paslik küsida, kas suudame oma järeltulijatele pakkuda parimaid võimalikke õpitingimusi? Kas oleme loonud kõik selleks, et nad saaksid laduda oma elule tugeva vundamendi? Aus vastus on „ei“.
Küsimus on laiem kui tehe 2+2 matemaatikas. Küsimuse vastus ei peitu mitte ainult kooli inventaris ega õpetajate palkades, mida võiks alati rohkem olla, vaid kooli positsioonis ühiskonnas ja tema rollist meie noorte kujunemisel.
Alanud aastakümme on veeretanud koolide ette palju uusi probleeme, millega varem ei tulnud nii palju rinda pista. Majanduskriis tabas rängalt väga paljusid peresid. Selleks, et leib ikka laual oleks, tuli vähemalt ühel vanematest, üldjuhul pereisal asjad pakkida ja minna tööle kas Eesti teise otsa või sootuks välismaale.
Kahtlemata mõjutab isa või ema pikk kodust eemalviibimine laste õppeedukust. Pahatihti kaasnevad pere sisulise lahkuminekuga erimeelsused ja tülid, mis kõik jätab lastesse jälje. On äärmiselt kurb, kui nad selle kõige taustal kannatavad ja löövad ka õppimisele käega.
Enamasti, eriti väiksemates kohtades, jõuab info laste keerulistest kodustest oludest ka kooli, kus pühendunud õpetajad püüavad raskustes õpilasi toetada. Pahatihti ei osata aga spetsiifilisi probleeme ka lahendada, sest puudub nii praktika kui väljaõppinud spetsialistid – sotsiaalpedagoogid. Halvemal juhul jääb laps oma muredega üksi, sest teda kas ei märgata või ei osata/taheta teda aidata ei kodus ega koolis.
Sestap tuleks kooli roll ühiskonnas ümber hinnata ning mitte käsitleda teda pelgalt haridusasutuse, koolitarkuste konveierina, vaid õpilase teise koduna, kus töötavad õpetajad on otsekui õpilase kasuvanemad.
Kool peaks olema suuteline pakkuma lapsele vajadusele tuge ja aitama tema probleeme lahendada. Kindlasti ei saa see juhtuda päevapealt ja iseenesest, vaid nõuab suuremat panustamist nii riigi kui omavalitsuste poolt. Muutused saavad sündida vaid koostöös linnade ja valdade ning sealsete sotsiaaltöötajatega, keda täna pole piisavalt. Tähtis on ka info liikumine. Siin saame oma õla alla panna meie kõik. Väikese inimese suurt muret nähes tuleks ka naabritel, kaaskodanikel, lihtsalt möödaminejatel sekkuda ja abi otsida.
Läbi aegade on head koolid mitte ainult et andud noortele lõputunnistuse, vaid aidanud peredel vormida lapsest tubli ja korralikku ühiskonnaliiget, kel on õiged väärtused paigas.
Eesti ühiskond on väike – me ei saa riskida, et osadel lastel jääb koolitee poolikuks või lünklikuks, kuna tema muredest ja probleemidest vaadati mööda.
Kalvi Kõva
Riigikogu maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
