Avakülg » Arvamus, Uudised » Bioloog Tõnu Ploompuu: silmamoondajad Eesti metsa kallal

Bioloog Tõnu Ploompuu: silmamoondajad Eesti metsa kallal (1)

Ploompuu TõnuEesti metsa on arendatud suunas, et metsal oleks üks funktsioon. Metsi optimeeritakse tselluloosipõldudeks, teist osa tehakse looduskaitse tootmise maadeks, kolmandat turistide tallermaaks. Senistest inimese eluga mitmel viisil seotud metsadest jäävad vaid riismed, kuigi metsamaa pindala kasvab, tselluloosi juurdekasv suureneb.

Viimastel kümnenditel on toimunud metsainfo „korrastamine”. See algas kohalikku teavet kõige paremini valdavate metsavahtide ja metskondade likvideerimisega. Pole teavet, pole probleemi.

Kõige suurem osa metsi tahetakse ohverdada kiireniitelisteks tselluloosipõldudeks. Sellega kaob metsas võimalus saada kvaliteetpuitu. Puiduna on väärtuslikum tihedate aastarõngastega puit, mis moodustub pika aja jooksul kehvade kasvukohtade puudel või vanemate puude tüve välimises osas. Samuti on hinnalisem oksteta puit, mis kasvab laasunud tüvedel alles aastatega.

Kõvadel lehtpuudel, samuti männil ehituspuiduna, on kõrgema kvaliteediga lülipuit – taime poolt konserveeritud tugevam ja keskkonnas vastupidavam tüve vanem ja enamasti teisevärviline sisemine puit. 50-60 aastase raieringi puhul on selliste omadustega puit alles kujunemise alguses.

Praeguste arengute jätkudes toodetakse keskkonnasõbralikult utiliseeritava puidu asemel toodetakse mürgitatud ja ohtlike jäätmete hulka arvatavat liimpuitu. Ja saadakse ohtralt veelgi kehvemate omadustega puitu, mis sobib hästi vaid tselluloosiks jahvatamiseks.

Metsi kahjustavad raied Eestis

Eesti metsi on laastavalt raiutud ka varem. 20. sajandi alguses oli metsade ületarvitamise kõige eredam tulemus Waldhofi lagedad – kilomeetrite kaupa paberivabriku tarvis maha võetud metsi Pärnumaal. Metsade laastamist oli Esimese maailmasõja ajal ja uuesti Teise maailmasõja ajal ja järel.

Praegu toimub enneolematult süstemaatiline metsaelu laastamine. Eriti masendav on see põlistes riigimetsades, senistes bioloogilise metsaelu rikkuse kantsides. Aerofotodelt on näha malelaua taolisteks muutunud metsamassiivid – suurtel metsade tuumaladel on väljakujunenud metsade ja raiesmike-noorendike hulk muutumas peaaegu võrdseks.

Tõsiseid probleeme on ka erametsade raiel. Teisalt aitavad metsanduses mingitki tasakaalu hoida need tuhanded väikemetsaomanikud, kes oma metsi harvesteriga ei majanda. Aga väikeomanike seni harvesterivaba mets on samuti tugeva surve all. Pooltõdedel põhinevate reklaamide ja agressiivsete isiklike ostupakkumistega üritatakse saada õigust seda raiuda. Mulle kui metsaomanikule on korduvalt helistatud ja tehtud ettepanek mets maha müüa.

Kallid liisingualused masinad peavad tasuvuse saavutamiseks olema 24 tundi töös. Nii läheb prožektorite valgel uduvihmas raiutavas metsas puiduhakkesse nii jugapuu kui teisal 1000 sihvakat latieas elujõus teise rinde tamme.

Alternatiive praegusele tselluloosipõllundusele

Metsa väärtus ei kahane, kui see esimesel tekkival juriidilisel võimalusel raiumata jätta. Puidu nõudlus saab lähikümnenditel siiski ainult kasvada nii kvaliteetpuidu saamise  kui ka metsa kõrvalkasutuse ja puhkemajanduslike võimaluste järele.

Kui metsaraie põhjenduseks tuuakse kahjureid ja haigusi, on see suurel määral tingitud valedest puistutest. Kahjustuse peamiseks eelduseks on liigi kasvatamine vähesobival mullal. Eriti hästi aitab puidukahjustajate vastu mitmeliigiline mets, mis küll välistab sageli lageraied. Samal ajal aga harvesteride tehniline võimsus võimaldaks säästvalt majandada mitmeliigilisi puistuid ka püsimetsadena, tõsi küll, oluliselt väiksema masina tootlikkusega.

Tselluloosipõllundus on kahtlemata paberi- ja keemiatoorme hankimiseks tulus. Seda ei peakski välistama, kui piirduda põllumetsadega – viimase poole sajandi jooksul metsastunud eluvaeste ja ebastabiilsete põldude puistutega. Põlistel metsaaladel peab tselluloosipõllundus lõppema, need alad peavad jääma kvaliteetpuidu kasvualadeks, mitmefunktsiooniliseks metsaks. Põliste metsa elurikkust ja stabiilsust kandvate alade raadamine eluvaesteks puupõldudeks tuleb lõpetada.

Tselluloosimassi tootmiseks võiks aga rajada kasutamata kuivendatud sooniitudele kõige tootlikumaid Eesti kooslusi – roostikke. Alade üleujutamise ja mõõduka väetamisega saaks sealt palju rohkem tselluloosi kui kiireima kasvuga energiavõsast.

Metsamajandus toetugu mitmekesisele metsateabele

Lõpetada tuleb raievanuse alandamine silmamoondamise võtetega nagu küpsusdiameeter, kaalutud keskmine raievanus. Raievanus ei ole olnud mitte laest võetud number, vaid metsa kasvukõveraid ja metsa kvaliteeti parimal majanduslikul viisil arvestav näitaja. Firmade valede investeeringute riiklik lappimine tuleviku varade hävitamisega on kuritegu.

Ühe metsa majandamisel tuleb arvestada nii tselluloosimajandusega kui ka kvaliteetpuidu majandusega, metsa kõrvalsaaduste majandusega, metsa sotsiaalse keskkonnana ja turismi tarbeks majandamisega. Samal ajal peab arvestama ka metsa üldise ilmastikku ja veestikku stabiliseeriva olemuse hoidmisega ning üldist bioloogilist keskkonda stabiliseeriva elurikkuse hoidmisega.

Vaid siis, kui kõike seda on arvestatud samas metsas, on õigus rääkida metsa majandamisest. Praegune metsade kasutamisele peale surutav areng on aga metsade raadamine toortselluloosipõldudeks.

Praegune metsaraiete optimeerimine suurte masinate ja liisingukeskseks tuleb edasi elamiseks tagasi pöörata maastikku ja elu arvestavaks infokeskseks.

1 kommentaar “Bioloog Tõnu Ploompuu: silmamoondajad Eesti metsa kallal”

  1. riigis pole rahval sõnaõigust

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.