Avakülg » Arvamus, Uudised » Ene Pajula: Kas see on tõsi? Kas nüüd ongi lõpp käes?

Ene Pajula: Kas see on tõsi? Kas nüüd ongi lõpp käes? (8)

Ene Pajula

Ene Pajula. Foto Arvo Tarmula

Lugesin Lääne Elu 31. detsembri lehest Ahto Lobjaka pikka arvamuslugu „Eesti kui inimmajand” ega jõua ära kahetseda. Oli mul vaja lasta aasta viimasel päeval oma tuju rikkuda. Nendib LEgi oma juhtkirjas, et võib ju küsida, milleks kõik need aastakokkuvõtted, kui elu läheb sama rada pidi edasi. Nagu ma ei teaks, et Lobjakalt pole kunagi midagi head oodata. Ta on kahtlemata palju koolis käinud, palju lugenud ja väga tark inimene, aga see, kuidas ta oma teadmisi välja käib, on lihtsalt masendav.

Aga mis seal ikka teha, küllap peab igas metsas olema oma Eesel Iiah, kes tiris Karupoeg Puhhi alati tema sabajupikest pidi tagasi, kui oli oht, et too liiga ülemeelikuks läheb. Ei saa salata, et Lobjakal on sageli õigus, aga viisi, kuidas ta seda tõestab, on enamikul juhtudel raske omaks võtta.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis väitis Lobjakas ühes oma kolumnis, et keskerakondlased (või sõnastas ta: vasakpoolsed) teavad hästi, mis on halvasti tehtud, aga nad ei tea, kuidas seda asja paremini teha. Lobjakal endal kipub olema sama viga: ta teab küll, mis on kehvasti, aga ei ütle, kuidas seda asja paremini teha.

Lobjakas kirjutab: „Eesti Tallinna-väline elu, mille tingimusi tõmmatakse koomale vastavuses keskvõimu suva ja võimalustega – nagu karjapidaja peab karja –, tähendab seda, et maaelust saab üha rohkem vanade, veidrike ja erakute pärisosa.”

Noh, tore! Lobjakas kulutab eeloleva jutu tõestuseks 10 000 tähemärki. Ta väidab, et valdade ühendamine on jama, et Rail Baltic on jama, aga mida siis teha, et see nii ei oleks? Kas oleks parem vanas vaimus edasi loksuda? Kas see välistaks, et maalt kaovad n-ö normaalsed inimesed sootuks?

Kerge on vigu laita, appitulek on hoopis teine asi. Seda, et Eesti elu pole igas punktis päikeseline, näen minagi, kuigi ma pole mingi filosoof. Enamgi veel, olen eesti filoloog, keda peeti siis, kui neid veel ülikoolis koolitati, lolluse etaloniks. Loll kui eesti fill, oli toona käibeväljend.

Aga tagantjärele oskab isegi loll fill öelda, mida võinuks teisiti teha, et asjad poleks läinud nii, nagu läksid. Üks, millest olen isegi juba kirjutanud, oli see, et polnud eriti mõistlik nimetada külanõukogud lihtviisil valdadeks ümber. Algusest peale suuremas, kas alati just maakonnasuuruses, aga igal juhul suuremas vallas oleks saanud hulga mõistlikumal moel planeerida paljusid asju, näiteks koole, spordihooneid, kultuuri- ja seltsimaju, aga ka teede korrashoidu, kaubandust ja ühistransporti. Nüüd on jumal teab kui suured summad maetud teedesse, kus enam keegi ei liigu, ja hoonetesse, millele on raske kasutust leida, kui üldse. Olen püüdnud leida kedagi, kes oli juures, kui seda külanõukogude ümbernimetamise aktsiooni otsustati, aga pole leidnud. Küsisin Andres Ammase käest, kes oli tollal ülemnõukogu liige, aga tema ütles, et ülemnõukogus polnud see üldse jutuks. Valitsuses siis? Millises? Sellesse perioodi jäi Edgar Savisaare valitsus, kes oli võimul 3. aprillist 1990 kuni 29. jaanuarini 1992, aga põhimõttelised otsused olid selleks ajaks ilmselt juba tehtud. Tegelikult oleme juba unustanud ühe omaaegse formaalse võimuorgani, kelle nimel anti välja kõik ENSV seadused ja otsused ENSV Ülemnõukogu istungjärkude vahelisel ajal. Ülemnõukogu istungjärgud toimusid vaid paar korda aastas. Nii nimetati ka külanõukogud valdadeks just nimelt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega. Seda ei tehtud aga mitte korraga, vaid avalduste laekumise kohaselt. Aga ju olid neil parimad kavatsused. Pealegi ei ole meil üleminekuaja otsuste üle üldse nii väga põhjust toriseda. Me olime maailmas esimesed, kes tulid välja ebaloomulikust nõukogude korrast. Õppida polnud kusagilt ega kelleltki, selle kohta pole meil lõpuks ju väga vigagi, eriti kui võrrelda kõigi teiste endiste Nõukogude vabariikidega, välja arvatud Läti ja Leedu. Mõnes mõttes on meil läinud ka neist paremini. Ma pole päris nõus ka sellega, et maale jäävad vaid erakud ja veidrikud. Lobjakal on õigus, maal elada on kulukam kui linnas. Aga tegelikult näib, et just paremal järjel olevad noored pered liiguvad linnadest välja, maale tagasi. Tõsi, enamik neist tungleb valdadesse, mis paiknevad ümber Tallinna ja Tartu, aga mitte ainult. Nii näiteks on tühjaks jäänud talumajad uuesti elama hakanud isegi sellises justkui jumalast maha jäetud paigas nagu Martna. Noored, kelle juured on siin, otsivad võimalusi koos oma väikeste lastega tagasi tulla. Saaremaal Leedri külas, mis on ju lausa maailma veerekese peal, sinnagi on kolinud tagasi noori, kelle juured on seal, aga mitu sugupõlve on elanud eemal. Põhjusi on ilmselt rohkem kui üks, aga vaieldamatult on oluline, et kaugtöö muutub järjest rohkem võimalikuks. Enam ei pea istuma kellast kellani kuskil kesklinna kontoris, isegi mitte firma juhtimiseks.

Muidugi on jabur võtta valdade liitumise aluseks üks arv ehk Lobjaka väitel pole tegu ometi karjamajandusega. Üldse taunib Lobjakas kulupõhist lähenemist. Aga enamasti ollakse ühel meelel, et kulud on täiesti üle võlli läinud (vt ka Andres Lipstoki intervjuud samas lehes) ja peab liituma, nii et midagi tuli aluseks võtta. Lobjakas küll tunnistab, et Soomel on samad probleemid ja nad justkui lahendaksid neid paremini, aga ei ütle selge sõnaga, mis oleks meile parem.

Kahju küll, aga ükskõik kui suured idealistid me ka oleksime, rahast ei saa üle ega ümber. Eestis pole kindlasti olnud valitsust, kes jätaks pensionid, lastetoetused ja õpetajate palgad tõstmata või seaks tervishoiukulutustele piirid selgest pahatahtlikkusest. Mäletan nõukogude aega. Kui unistasime oma riigist ja sellest, kuidas siis hakatakse arstidele ja õpetajatele väärilist palka maksma ja pensionid on nagu Läänes. Aga tegelikud rahasummad sunnivad ikka koonerdama. Võime vaielda, kuhu oleks vähest maksuraha kõige mõistlikum investeerida, aga see on ka kõik. Kas Kreeka tegemine oleks parem?

Mis puutub kogukonnatundesse, ei ole see kuidagi seotud ametliku halduskorraldusega. Nagu on Ridalas täheldatud, mida kaugemal keskusest, seda tugevam kogukonnavaim. Haeska, Kiideva ja Puise elanikud korraldavad oma elu ilmselt ikka samamoodi edasi, mingu valla ametlikud piirid kust tahes.

Veel üks asi, millest mul algusest peale kahju on olnud: ettevõtete tulumaks investeeringuilt kaotati igal pool. Algul olid sellest lühikeseks ajaks vabastatud kõik investeeringud väljaspool Harjumaad ja Tartut (?) ning juba selle aja jooksul asutati Haapsallu mitu uut firmat. Kui see maksuvabastus hakkas kehtima kogu riigis, oli muidugi kasulikum asutada firma kuskile, kus on tegu paremini arenenud taristuga. Nüüd tundub mulle, et selle tagasipööramisega on hiljaks jäädud – kohapealt lihtsalt ei ole enam kvalifitseeritud tööjõudu võtta. Ometi, mine sa tea! Inimesed tulevad võib-olla koju tagasi, kui asi on seda väärt.

Nii et mida siis selle Lobjakalt saadud teadmisega peale hakata? Panna käed süles risti ja oodata, kuni me lõplikult välja sureme? Eestlane on aga nii vintske vennike, et tema väljasuremist annab oodata. Umbrohi ei hävine! Olen oma õues aastakümneid naadiga võidelnud ja mitte eriti tulemusrikkalt. Kuni on aga eestlastel põhjust enda üle uhke olla, kuni suudame midagi teha nii, et maailm tähele paneb, seni ei juhtu midagi. Tegelikult oleks mul valitsusele ka üks Lobjaka artiklist tulenev soovitus: langetage maapiirkonnas elavate inimeste tulumaksu. Inimesed hakkavad nihverdama? Noh ja mis siis? Nagu nad seda muidu ei teeks, kas madalama automaksu maksmiseks, kõrgema sünnitoetuse saamiseks või mis iganes ühekordse preemia pärast. Aga üks mis kindel: siis hakkavad inimesed ennast ilmselt palju massilisemalt maapiirkondadesse sisse kirjutama, nende tulumaks hakkab laekuma vaesemaisse piirkondadesse ja sellega nende arengut toetama. Võib-olla kiirendaks see ka inimeste tegelikku kolimist maale, kes teab. Mida valitsus sellest võidaks? Oleks vähem tulumaksu ümberjagamist ning seda aktsiooni saaks ometi kord nimetada ka regionaalpoliitiliseks otsuseks, millekski, millest on maapiirkondadel reaalset kasu.

Mina olen muidugi optimist ja väga pendli usku, sest ühel hetkel hakkab pendel alati tagasi liikuma. Tõsi, see ei kehti juhul, kui kell on katki. Kas on?

 

8 “Ene Pajula: Kas see on tõsi? Kas nüüd ongi lõpp käes?”

  1. See ei ole tõsi! Minu lõpp on käes, kui olen hauas! Millal ometi?
    P.S. Lugesin ainult pealkirja.

  2. tead kui mingi vanaema võtab vaevaks siin mingit lobjakat analüüsida ja leht selle veel ära ka trükib vat see on tase. Aga maksude ümberjagamist äärealadele tuleb muidugi toetada. Huvitav on see kuida kohalik leht selle apsaka läbi lasi.

  3. Ja üsna lähedal, kus makstakse väheasustatud alade inimestele peale, et nad seal elaksid.

  4. Ja mida me siis siit artiklist tarka teada saime. Seda, et Lobjakas on lollakas ega oska kirjutada ega konstruktiivseid ettepanekuid välja pakkuda. Aga kas Ene Pajula pakub välja midagi uut ja põhjapanevat. Ilmselt mitte. Kas nüüd kirjutab siis keegi kolmas artikli sellest kui sitt oli antud artikkel. Jne, jne…Teate, lugupeetud ajakirjanikud, keskenduge siiski oma mõtetele ja ideedele, mitte ärge raisake lehe ruumi ja lugejate aega teiste kirjutiste mahategemisele.

  5. Hea kui midagigi nii kallist lehest lugeda on! Ei osta seda juba aastaid vaid selleks, et aknaid puhastada.

  6. See on selline ülekeeva intellektuaalist targutaja ja tasa-targu heatahtliku toimetaja kokkupõrge.Kui nüüd keskteed minna püüaks,siis näiteks haldusummikut mida nüüd säästuvaldade kiire kokkuklopsimisega lahendada püütakse ei saa ike ülemnõukogu kraesse kirjutada.Toona uskusime,et maa tuleb täita lastega…ja hea oli,et uskusime,sest see andis lootust tegutseda.
    Hiljem kui asjad allamäge minema hakkasid oleks pidanud kuidagi reageerima,aga seda ei tehtud.T.Rõivase poolt sinisilmselt välja öeldud peenhäälestamise mentaliteet hakkas juba siis tegelikult valitsema,peamine oli võimul püsida ja loota,et vool meid viie rikkama sekka kannaks.Regionaalpoliitika oli vaid jutt mis rakendati valimisvankri ette,et hääli saada,viimasel ajal ei viitsitud enam eriti sedagi,sest maal liiga vähe hääletajaid alles.

Leave a Reply to Igatahes

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.