Silt: lääne elu juhtkiri

Paljuräägitud regionaalpoliitika on Eestis suuremalt jaolt toetuste jagamine pealinnast ääremaale. Rahaga üritatakse täita arengulõhet, mis eraldab Tallinna, Harjumaad ja Tartut teistest Eesti osadest. Tegelikult on seda toetusraha napilt, sellega kauged maanurgad eest ära tormanud keskustele järele ei jõua. Ei ole juttugi, et Läänemaa võiks Tallinna või Harjumaaga sammu pidada. Pigem on toetustest piisanud nii paljuks, et me näeks siiski eesminejate kuklaid, et mingigi perspektiiv silme ees püsiks, siht ära ei kaoks. Nüüd aga ootavad järgmisel Euroopa

Statistikaameti palgastatistika põhjal paistab, et Läänemaal elab kolm kõrgema palgaga inimeste gruppi. Üks on muidugi vormsilased, õigemini ulguvormsilased, kelle makstud tulumaksu osa arvel saarvald oma eelarve lahedalt täis saab. Teine kõrgema palgaga inimeste grupp on statistilise liigituse kohaselt mäetööstuse töötajad, mis mägedeta maakonnas tähendab eelkõige turbakaevandajaid. Kui oli aegu, kus nende keskmine palk jälitas põlevkivi kaevandavate päris kaevurite oma, siis nüüd on nad Ida-Virumaa kolleegidest oma keskmise palgaga möödunud. Tahaks aga

Eelmise nädala lõpus Pärnu linna läbi leotanud paduvihm näitas, et untsu keeratud kliima ajal pole taevast sadava veelaviini eest kaitstud keegi. Järgmiseks võib vihm vabalt uputada Haapsalu, Tallinna, Tartu või mõne teise linna. Nii ei ole mõtet vaid tunda rõõmu, et meil jäid jalad kuivaks, pigem tuleb võtta Pärnu õnnetusest tõsiselt õppust. Esimene õppetund ongi see, et uputav vesi ei pruugi tulla sellest veekogust, mille kaldal linn asub. Nii ei pea olema valmis plaan üksnes mere üleujutuse puhuks, milleks Haapsalu ja ka Pärnu pärast 2005. aasta jaanuaritormi mõnevõrra kahtlemata on. Plaane on vaja ka maismaatormi üleelamiseks, nagu näitas Võru kogem

Eestlased on üldiselt kehvad tunnustuse jagajad. Teistel rahvastel ja riikidel on eri aumärke sageli palju rohkem ja mitmekesisemaid. Ja nende väheste väljajagamiselgi on meil mõnikord kombeks nuriseda, et miks ja mille eest. Seda toredam on näha, et läänlase Heiki Magnuse algatatud lähiajaloo jäädvustajate ja sellest teadmise levitajate tunnustuse, Vabaduse Tammepärja aumärgi traditsioon sai tänavu jätku ja koguni nii, et aumärgi pälvis kuus läänlast. Üle Eesti sai märgi kokku pea poolsada inimest. Sellest suurem arv oli aumärgi laureaate vaid 2018, esimesel väljaandmise aastal. Märgisaajate rohkus tähendab, et meil on üha enam neid, kes aitavad nõu ja jõuga jäädvustada lähiajalugu ja rahva mälestusi ning neid edasi anda. Samuti seda, et aina rohkem märgatakse selliseid aktiivseid i

Homme valib riigikogu presidenti. Kui õnneks läheb ja ära valib, saame taas targa presidendi, nagu meil kõik presidendid on seni olnud. Võime ju vaielda, kas uus president peaks olema pädev sisepoliitiliselt või välispoliitiliselt, peaks ta olema jurist, teadlane või poliitik, mees või naine, aga loodetavasti on Eesti rahvas selles ühel meelel, et rumal ei tohiks ta olla. Tarkus on see, mis aitas meie esivanematel oma riiki luua ja mis aitab meil teda hoida ja kaitsta, ning kindlasti ei peaks Eestit esindama rumal inimene. Mõnele palju suuremale, võimsamale ja rikkamale riigile on juhtunud rumal president, nimesid nimetamata, ning maine- ja muud sorti kahju, mida selline inimene teeb, on ikka hirmus pealt vaadata. Mõne rumala linnapea, vallavanema või koguni ministri kannatame ära, olem

Oleme Haapsalu renoveeritud Posti tänavast pidanud kirjutama korduvalt, iga kord lootnud, et ehk enam ei pea. Ja järgmisel korral taas avastanud, et ei tule välja. Sest lugulaulu peatänava remondist lisandub muudkui uusi salme. Nüüd on siis nii, et linnavalitsus ja tänava rajanud YIT pole endiselt leidnud kokkulepet selles, kes kui palju ülekäiguradade ümberehituse eest maksab. Ülekäigurajad vajavad ümberehitamist eelmise linnavalitsuse käki tõttu – nimelt lasti raha kokkuhoiuks panna ehitajal sinna odavamad kivid, kuid nüüd on selgunud, et need ei kõlba. Nii et esiteks ei tule raha kokkuhoiust midagi välja. Teiseks on ehitajal õigustatud ootus, et linn

On inimesi, kes ei taha oma naabrusse elektritootmist, on neid, kes ei taha keemia- või lõhkeainetehast, on neid, kes ei soovi sinna üldse midagi peale lillede, liblikate ja kaunilt loojuva päikese. Ometigi on selge, et kellegi tagahoovis peavad olema ka need asjad, mis ei meeldi või võivad kätkeda ohte. Kõike ei saa rajada Ida-Virumaale aherainemägedele argumendiga, et seal on nagunii juba kole ja lagastatud. Seda ei tohi teha kasvõi ainuüksi julgeoleku kaalutlustel. Nii et pole parata, et kellegi tagahoovi rajatakse ka lõhkeainetehas, mis peab juba julgeoleku loogikast lähtudes asuma Venemaa piirist kaugel. Küsimus ei peaks olema, et kuidas teha nii, et see tehas ei tuleks Piirsallu. Küsimusi on tegelikult kaks: kuidas teha nii, et kogu tehasest lähtuv oht kohalikele oleks maksimaalselt maandatud, ning teiseks, et mida kohalikud vastu saavad. Esimesele küsimusele suudab kaitseministeerium päris hästi vastuseid anda, ilmutades ka üllatavat paindlikkust ja järeleandlikkust. Koh

Sajand tagasi tehti Matsalus suuri pingutusi, et kaevata Kasari jõele sirge ja sügav säng ning kuivendada niimoodi ümbritsevaid luhtasid. Praegu on riigimetsa majandamise keskuse (RMK) eestvõttel kavas vastupidine: Kasarit püütakse jälle ajada käänuliseks ja kärestikuliseks, et jõel taastuksid lõhe ja meriforelli kudemiskohad. Projekt tundub mõnevõrra sarnane soode kuivenduskraavide sulgemise ja märgalade taastamise projektiga. Kunagi looduses inimkätega tehtud muutused on osutunud kas loodusliku mitmekesisuse, elurikkuse või planeedi tervise seisukohalt valeks ning nüüd püütakse päästa, mis päästa annab. Parandada eelkäijate vigu. Kasari uue sängi täisajamine ja ta täielikult kunagisse sängi suunamine on ilmselgelt rahaliselt üle jõu käiv plaan ka sedavõrd rikkale asutusele kui RMK. Pealegi võiks suure muutuse tagajärg olla ettearvamatu ja avalduda täies mahus alles kümnendite pärast. Sestap tehakse väikesi muudatusi, näiteks sokutatakse voolusängi keeriste ja kärestike tekitami

  Matsalu ühepuuvene ajalugu uurinud Allan Jürgens rääkis Matsalus ühepuupaadipäeval kokkutulnutele, et millegipärast kipub olema nii, et laias maailmas reisides on paljudel meist elav huvi põliskultuuride vastu. See tundub meile millegi eheda ja autentsena. Oma kodumaal me sageli sarnast aga märgata ei oska. Ühepuuvened, olgu need ehitatud Matsalu või Soomaa traditsiooni järgides, on omamoodi ajalooliseks lõngaks meie ja kunagi siin elanud maarahva vahel. Me ei räägi siin pelgalt sajanditest. Võrumaal Kirikumäe järvest leiti mullu umbes 2000 aasta vanune männipuidust ühepuupaadi katkend. Matsalu kandis pole nii vanu paadileide ja arvestades maakerget oli toonane rannajoon

Suvi on aeg, mil paljud Haapsalu ettevõtted koguvad vaikse talve üle elamiseks rasva. Paraku näitab statistika, et tänavu esimesel poolaastal oli majutatud turiste iga kuu vähem kui mullu samal ajal. Kuigi juuli andmeid statistikas veel pole, tunnistasid nii kohvikute kui ka muuseumide pidajad, et juulis olid käed-jalad juba tööd täis. Aasta üle nad veel ei nurise, vaid ütlevad, et tänavu algas hooaeg tavapärase juuni keskpaiga asemel juulis. Kas tegemist oli turistidega, kes siin ka majutusid, selgub hiljem. Statistikas kajastuvad vaid hotellides ööbijad, seal pole üha populaarsemaks muutuvates kodumajutustes peatujaid ega päevaturiste. Samuti ei saa statistikat matkaautodega reisijat