Silt: lääne elu juhtkiri

  Matsalu ühepuuvene ajalugu uurinud Allan Jürgens rääkis Matsalus ühepuupaadipäeval kokkutulnutele, et millegipärast kipub olema nii, et laias maailmas reisides on paljudel meist elav huvi põliskultuuride vastu. See tundub meile millegi eheda ja autentsena. Oma kodumaal me sageli sarnast aga märgata ei oska. Ühepuuvened, olgu need ehitatud Matsalu või Soomaa traditsiooni järgides, on omamoodi ajalooliseks lõngaks meie ja kunagi siin elanud maarahva vahel. Me ei räägi siin pelgalt sajanditest. Võrumaal Kirikumäe järvest leiti mullu umbes 2000 aasta vanune männipuidust ühepuupaadi katkend. Matsalu kandis pole nii vanu paadileide ja arvestades maakerget oli toonane rannajoon

Suvi on aeg, mil paljud Haapsalu ettevõtted koguvad vaikse talve üle elamiseks rasva. Paraku näitab statistika, et tänavu esimesel poolaastal oli majutatud turiste iga kuu vähem kui mullu samal ajal. Kuigi juuli andmeid statistikas veel pole, tunnistasid nii kohvikute kui ka muuseumide pidajad, et juulis olid käed-jalad juba tööd täis. Aasta üle nad veel ei nurise, vaid ütlevad, et tänavu algas hooaeg tavapärase juuni keskpaiga asemel juulis. Kas tegemist oli turistidega, kes siin ka majutusid, selgub hiljem. Statistikas kajastuvad vaid hotellides ööbijad, seal pole üha populaarsemaks muutuvates kodumajutustes peatujaid ega päevaturiste. Samuti ei saa statistikat matkaautodega reisijat

Veidi vähem kui kahe nädala pärast tuleb ta taas, Valge Daami vabaõhulavastus.  Sel aastal nii nagu mullugi valgusemänguna Haapsalu piiskopilinnuse müüride vahele kummitama. Lisaks valgusemängule oleme näinud Valge Daami legendi etendatavat balleti ja oratooriumina, oleme näinud daami raehärra tütre ja talutüdrukuna, oleme isegi näinud korraga sadat Valget Daami. Järgmisel aastal on oodata taas midagi uut – Valge Daami vabaõhulavastus tuleb nüüdisaegse oope

Läänemaa lasteaiad loovad riburada kolahoove. Ilmselt on lasteaednikud aru saanud, et klassikalised mänguväljakud oma kiikede ja värviliste liumägedega on kahtlemata toredad, kuid kolahoovid pakuvad hoopis põnevamaid võimalusi. Kogenematule silmale võib kolahoov mõjuda ehitusprahina õue nurgas, kuid tegelikult on see läbimõeldud keskkond, mis toetab laste vaba mängu ja loomingulisust. Sealt leiab päris tööriistu, kaablirulle, puitlaudu ja torusid, kaubaaluseid ja autorehve. Nagu ütles vanalinna lasteaedade direktor Triin Treier, võib üks puitlaud olla kolahoovis täna piraadilaeva sild, homme tasakaalupoom ja ülehomme hoopis poelett. Kui liumägi on ikka

Telia soov võtta üles Dirhami sadama internetikaabel ja asendada see mobiilse internetiga illustreerib laiemat probleemi. See näitab nii-öelda viimase miili internetiühenduste rajamise läbikukkumist. Dirhami külast läheb läbi EstWin valguskaabli baasvõrk. Ometi pakkus sideettevõte Telia sadamale mobiilset internetti. Kui sadama omanik protestis, siis öeldi, et valguskaabli võimalust tuleb kaaluda ja kalkuleerida. Tõenäoliselt eeldab ettevõte, et sadam peab ise valguskaabli kinni maksma. Rahvusringhäälingu portaal kirjutas tänavu aprillis, et kuigi riik on ju

Läänemaa liikluses on politsei sõnul üks suuremaid murekohti Rohuküla ja Virtsu sadamaisse parvlaevadele tõttajad, kes kiirusepiiranguist kinni pidamata eespool olijaist mööda sõidavad ja liiklusohtlikke olukordi tekitavad. Samuti parvlaevadelt tulijad, kes ei malda teistega koos kolonnis sõita, vaid üritavad möödasõitudega mõne minuti võrra varem Tallinna jõuda, hoolimata piirkiirusest ja liiklusohutusest. Loodetavasti jälgivad politseipatrullid parvlaevadele suunduvat ja sealt saabuvat liiklust hoolsalt ning ehk teevad seda ka mobiilsed kiiruskaamera meeskonnad. Kahjuks on kiiruse ületamise eest trahvi saamine ikka veel üks peamine kiirustajaid maharahustav tegur. Ja statsionaarsete kaamerate peale ei saa loota: neil trassidel olevaist kaameraist kaks pole politsei statistika põhjal mitu aastat ühtki trahvi väljastanud. Ehk teisisõnu hirmutab neis kohtades kiirustajaid vaid tühi kast, mis piirkiiruse ületamist ei fikseeri. Loomulikult ei pruugi asjade seis olla püsiv, kaamerad võivad nimetatud kohtadesse äkitselt ilmuda ning nii ei hakka Lääne Elu ka avaldama, millised kaks kasti pole viimastel aastatel trahve teinud. Et kihutajaid mitte tagant kihutada. Küll aga on jätn

Laevaühendus Vormsiga on küll väga ja äärmiselt tähtis ning võimalik, et saareelanikele eluliselt vajalik, kuid ei ole elutähtis teenus. Sest ei kuulu vastavasse nimekirja. Nii võib kokku võtta Eesti riigi seisukoha, mida Lääne Elule vahendas regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ametnik. Hämmastav. Eesti riigis on eraldi regionaalminister olnud vist juba Mart Laari teisest valitsusest saadik; hiljem on see ametikoht valitsuses küll ühitatud mõne teisega, kuid sõna „regionaal-” on jäänud. Sest Toompeal on tundunud, et peaks tõsist tähelepanu pöörama regionaalasjadele, st elule väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Aga kogu selle aja pole mõistetud, mis regioonide elanikele tegelikult korda läheb. Et mis teenused peavad perifeerias toimima, tulgu taevast või pussnuge. Või alaku streik. Üks selliseid on ühendus. Juba talvel, jääteede epopöa ajal, näitas riik sama ministeeriumiga eesotsas üles hämmastavat võhiklikkust selles osas, et kui elutähtis on saartele ühendus mandriga. Nüüd

Iga festivali elus saabub aeg, mil noorus on pöördumatult möödas. Tihtipeale kaovad koos noorusega ka värskus ja karisma. Esinevad needsamad artistid, keda juba korduvalt on nähtud, aga kelle hääl on nüüd kähedam, laval liikumine töntsim, kes ei võta enam hästi keerulisemaid meloodiakäike välja. Muugi on sama: publik, mängupaigad, päevakavad, ainult igal aastal vanemad, väsinumad, hallimad. Hakkab levima kopituselõhna. Tänavu 32aastaseks saanud Augustibluusist kopituselõhna ei levi, kaugel sellest. Festival on nooruslikum, särtsakam, karismaatilisem kui kunagi varem. Kui on olnud aegu, kus pärast peo lõppu tiksus peas mõte, et kas järgmine Augustibluus üldse veel toimub, siis nüüd pole selles mingit kahtlust. Ta tuleb raudselt järgmisel aastal kindlalt jälle. Festivali korraldajad eesotsas Raul Ukaredaga on teinud palju õigeid samme, mis parimasse meheikka jõudnud festivali tippvormis hoiavad ega kopitushaisu ligi lase. Õige on olnud rõhuasetus noortele talentidele – keda me tõen

Tunamullu jõulude ajal põhjustas narko- ja alkoholijoobes Andrei Škenin Herjavas avarii, kus hukkus tema autole vastu tulnud autos viibinud noormees. Seda kõike süüdistuse kohaselt, sest Škenini teo üle on kohtuprotsess veel pooleli ning selle lõpp ja kohtuotsus on teadmata kaugel. Kohtupidamist Škenini üle on pidurdanud kohtualuse enda ja tema advokaadi haigestumised. Poolteist aastat pärast Herjava avariid ei ole endiselt õigusselgust selle kohta, kas mees on süüdi selles teos ja kas ta ka karistust kandma peab. Samas ei ole kohtule ettekäändeks toodud terviseprobleemid takistanud Škeninil taas joobespäi rooli taha istuda ja ringi sõita. Politsei tabas juulis mehe alkoholi tarvitanuna ja lahtise alkoholipudeliga Taebla toidupoe lähedalt. Ehk et sedavõrd haige, et ei saa kuulata, mi

Haapsalus keeb elu siiski vaid suviti. Aastaid, isegi aastakümneid on räägitud, et tuleks linna tuua ka muid tegevusalasid lisaks turismist toituvaile, nagu haridust ja tööstust, et hoida elu keemas ka suvehooajast väljaspool. See pole eriti õnnestunud. Nii täidab kuurortlinna poodnike talvise leivakoti endiselt suvi. Kui on hooaeg, on üritusi, on rohkelt turiste, on poodnikel ja söögikohtadel ka käivet ja tulu. Sellega kaetakse talvine kahjum. Mullune ja ka tänavune trend on ent see, et vähemalt peatänava ääres on tulukus kahanenud. See on ohtlik suundumus. Kui butiigid, kohvikud ja veinibaarid hakkavad jätkuva kahjumi tõttu uksi sulgema, kui tekivad tühjad augud müügikohtade rivisse, jätab see linnast üldiselt kehva mulje ning turiste tuleb ehk seetõttu edaspidi veelgi vähem. Kui m