Silt: lääne elu juhtkiri

Igas majandusharus on ettevõtteid, kelle äriplaan või juhtimine on vale, kes ei tule seetõttu toime ning peavad viimaks välja kuulutama pankroti. Eesti piimandusse jagub neid aga kuidagi väga palju. Nimekiri algab Mohammad Yaqub Haidariga, kes lasi põhja Rapla piimakombinaadi, jätkub Oliver Kruuda aegse Tere piimatööstusega ning jõuab nüüd uusima äparduseni, Hollandi juustukaupmeeste ja Eesti põllumeeste ühisomanduses E-Piimani. Nagu kõigil põhjaminevail piimatööstustel kombeks, hakatakse rahaga hätta jäädes kõigepealt lüpsma tootjaid, jäädes neile toorpiima eest algul võlgu nädalaid, siis juba kuid. E-Piim kummutas muu hulgas ka levinud uskumuse, et kui töötlemisettevõte on tootjate omanduses, siis ta oma tarnijaid rahaga ei tüssa. Nagu näha, tüssab küll. Põllumeeste kannatlikkust o

Haapsalu üldplaneeringu kohaselt jääb osa kehtestatud detailplaneeringuist ehituskeeluvööndisse. Üldplaneering sätestab, et need detailplaneeringud muutuvad automaatselt kehtetuks, kui neile ei ole väljastatud ehitusluba. Mõni neist mereäärseist detailplaneeringuist on peaaegu 20 aastat vana. Kuid õiguskantsler Ülle Madise sõnul ei tohi üldplaneering neid detailplaneeringuid niimoodi üldistatult, laia labidaga lüües kehtetuks tunnistada. Kui detailplaneering oli oma vastuvõtmise ajal kooskõlas õigusaktidega, siis tuleb seda kehtetuks tunnistada samuti õigusaktidega kooskõlas. Kui kehtetuks tunnistamiseks vajadus tekib. Selle segaduse üks juurikas ulatub eelmise linnavalitsuse aega, kel

Läänemaa muuseumidel oli mullune aasta kahtlemata üsna edukas. Külastajaid käis mitmes muuseumis rohkem, mõnes kohe palju rohkem. Osalt tuleb selle eest tänada ehk mulluseid suurüritusi ja tähtpäevi, näiteks Ilon Wiklandi juubelit – aga kindlasti andis oma panuse ilmataat, kes suve keskmisest vihmasemaks muutis ning rannas peesitada lootnud puhkajad siseruumidesse, sealhulgas muuseumidesse ajas. Üks algatus, mis on eelmise aastaga hoogsamalt käima läinud ja ka siinsetesse muuseumidesse külastajaid juurde toonud, on muuseumikaart. Lihtsamalt öeldes on see muuseumide ühine pilet, mille lunastanud inimene saab aasta jooksul piiramatult külastada enamikku muuseume. Kui selline pilet on ini

„Ajalugu õpetab meile, et inimesed ja riigid käituvad nutikalt kohe pärast seda, kui nad on ammendanud kõik muud alternatiivid,” ütles kunagine Iisraeli peaminister Abba Eban. See tsitaat sobib teiste riikide kõrval iseloomustama ka Eesti riiki. Ehe näide on Vormsi jäätee. Riik tõrjus selle rajamise vajadust igal moel, seni kuni jaksas, aga viimaks, kui selgus, et see on saareelanike ainus võimalus mandriga ühendust pidada, otsustasid ministrid tee rajamise kiiresti ära. Muidugi ei ütle ei regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras ega taristuminister Kuldar Leis otsesõnu, et nad jõudsid selle mõtteni ainult seetõttu, et kõik kõrvalepõiklemise viisid olid ammendunud. Saar

Neljapäeval, mil kuulsaim Haapsalu juurtega kunstnik Ilon Wikland tähistas oma 96. sünnipäeva, anti Iloni Imedemaa galeriis kätte tänavused noore kunstniku konkursi auhinnad. Haapsalul on põhjust uhkust tunda, sest 14aastane Mirjam Tammeleht Haapsalu kunstikoolist sai kõrge teise koha. Noore kunstniku konkurss sai tänavu tosin ja Iloni Imedemaa ise 20 aastat vanaks. See paneb ühtlasi mõtlema, kui uhked ja õnnelikud peame olema selle üle, et Wiklandi suhe oma kunagise kodulinnaga on andnud tulemuseks sedavõrd suurepärase kunsti- ja lastekeskuse. Ajaloos tagasi vaadates on raske tuvastada, kelle teened olid suurimad, et kõigepealt Wiklandi galerii ja seejärel Imedemaa Haapsallu loodi. Kunstnik tahtis kinkida oma tööd Eesti riigile, nii et õhus oli ka variant, et need oleksid läinud kunstimuuseumi kollektsiooni Tallinnas. Küllap oli Wiklandi mõju suurim, kuid ilmselt andsid oma panuse ka toonane muuseumijuht Talis Vare, järjestikused Lääne maavanemad Jaanus Sahk ja Sulev Vare (sest

Veetase Väinameres on tänavu jõudnud lähedale 16 aasta tagusele rekordiliselt madalale tasemele. Nii tänavune kui ka toonane madalpunkt oli just keset talve, mis on ka loogiline – osa vett on jäätunud ja seetõttu on meres ka muidu vett vähem. 2010. aasta jäätunud Väinamerel ja tänavusel jäätunud Väinamerel on ent üks erinevus. Nimelt olid toona avatud jääteed, teiste seas Euroopa pikim jäätee Rohukülast Heltermaale. Seda teed pidas transpordiameti tollane eelkäija maanteeamet ametlikult lahti umbes kaks nädalat, kuid inimesed sõitsid mitteametlikult mõnevõrra kauem. Samuti olid toona avatud ametlikud jääteed teistele saartele ja Noarootsi. Nii et madal veetase häiris küll laevaliiklust, aga mitte inimeste liikumist saartelt mandrile ja tagasi. Tänavu, kui riik oli otsustanud, et enam jääteedele raha ei kuluta, läks veetase püüdma 16 aasta tagust madaluse rekordit. Praegused keerukad olud laevaliikluses näitavad otseselt, kui rumal see jääteede arvelt kokkuhoiu plaan oli. Nüüd on

[caption id="attachment_453895" align="alignnone" width="1920"] Lääne Elu. Foto: Markus Sein[/caption] Varem, kui saarte ja mandri vahelisi parvlaevaliine teenindasid veel Vjatšeslav Leedo laevad, võis juhtuda, et mõnel neist oli keset talve hädasti vaja Virtsust Tallinna dokki minna. Kõige otsemat teed, lõhkudes jää kohtades, kus oli juba plaanitud jäätee rajada. Saarte elanikud kahtlustasid reederit loomulikult kiusus, sest jääteed mööda sõitjad poleks täitnud ta kassat piletituluga. Aga mine võta täpselt kinni. Dokis on ikka vaja igal laeval käia ja mis teha, kui see häda keset talve tuleb ja kõige otsemat teed pidi seilama peab. Praegu tundub, et samamoodi ajab vaikselt jääteede teemal kiusu uue Väinamere laevniku TS Laevade enamusomanik riik. Ettekäändel, et nagunii piisavalt jääd ei teki, on riigi allasutusel transpordiametil kästud jääteede rajamise raha hoopis mujal kulutada ja jääteede hankeid mitte enam välja kuulutada. Põhjendades, et nagunii kliima soojeneb, mis jääst me siin enam räägime. Aga võta näpust, saarte elanikke ja noarootslasi (keda ka kõigest paarsada aastat tagasi võis veel saareelanikeks lugeda) ei peata riigi kius. Nad sõidavad mööda merejääd is

Soomel on ambitsioon saada Euroopa juhtivaks vesinikumajanduseks ehk meie maailmajao suurimaks vesinikku tootvaks ja kasutavaks riigiks. See ambitsioon pole tühjalt kohalt tekkinud. Soomes on juba rajatud üheksa gigavati jagu tuuleparke nii merre kui ka kuivale maale ning rajamisel on kokku veel kümme korda suurema võimsuse jagu parke. Riigi energiatarbest annab taastuvenergia juba praegu veerandi. Ülejäänud tuuleenergiat, seda, mida parasjagu ei müüda Baltimaadesse, on sobilik akumuleerida vesinikku. Seda vesinikku on taas sobilik müüa Saksamaa tööstustele.

Tänases Lääne Elus kirjutab pikaajalise kohaliku poliitika kogemusega Heino Tamm Haapsalu linna uuest eelarvest. Ta tõdeb, et see on talle paraku pettumus, sest eelarves ei kajastu suured ideed, millest räägiti enne valimisi. Kahjuks tuleb Tammega nõustuda. Ühest küljest on mõistetav, et Haapsalu eelarve on üsna pingeline, nagu praegusel ajal paljudel omavalitsustel. Ja küllap arvas uus linnavõim, et tal on võimekust enamaks, kuid võimule saades tabas neid reaalsus: et ainus suur projekt, mille saab selle eelarvega ette võtta, on oma töötajate palkade tõstmine. Eks seegi on paljudes omavalitsustes samamoodi. Sellegipoolest tahaks nagu Tammgi näha Haapsalu eelarves suuri ideid, kasvõi virvendustki neist, kasvõi üheainsa suure idee algust. Millegi sellise algust, mis võiks meid järgmisel kümnendil paremasse majanduslikku seisu vedada. Olgu see siis

Transpordiamet esitles äsja uut kaardirakendust, mis näitab kätte kohad Eesti teedel, kus on suurem tõenäosus metsloomaga kokku põrgata. Rakendus tuletas meelde ühe Murphy seaduse tuletise, mis kaaluühikuid imperiaalsest süsteemist ümber tõstes kõlaks nii: gramm näivust on parem kui kilo tegelikkust. Teisisõnu kaalub natuke kelli ja vilesid ehk ilus kaardirakendus üles tegeliku töö – nendesamade enamate loomaõnnetustega teelõikude pisutki ohutumaks muutmise. Esiteks on vaevalt kellelgi mahti enne teeleasumist vaadata, kus täpselt need riskantsemad kohad tema teekonnal on. Teiseks võib loomaga kokkupõrge juhtuda ka mujal; see, et need kohad on tõenäolise